Arko Olesk: tüvirakud kohtu ees

FOTO: Corbis/Scanpix

Euroopa Kohtu eelmise nädala otsus keelas embrüonaalsetel tüvirakkudel põhinevate raviviiside patenteerimise põhjendusel, et see läheb vastuollu moraaliga ja rikub inimväärikust. Kohtu otsuse kõige tähendusrikkam aspekt on «inimese embrüo» mõiste (ümber)defineerimine, kirjutab teadusajakirjanik Arko Olesk.
 

Tänavu septembris andis Suurbritannia meditsiiniamet USA firmale Advanced Cell Technology loa alustada kollatähni kärbumise vastase ravi kliinilisi katsetusi. Selle nägemist rööviva päriliku silmahaiguse vastase ravi katsetus on esimene Euroopas, kus kasutatakse embrüonaalseid tüvirakke. Sama silmahaiguse vastu käivad katsetused ka USAs ning tüvirakuteraapia katsetuste pioneer oli aasta eest samuti USAs alanud selgroovigastuse ravimise võimaluse uuring.

Kui uskuda valdkonna teadlasi, võib mainitud kliiniline katsetus Euroopas aga viimaseks jääda ning tüvirakuteraapia arendus Euroopast üldse kaduda. Sellist tagajärge näevad nad Euroopa Kohtu eelmise nädala otsusel, mille kohaselt ei kuulu embrüonaalsetel tüvirakkudel tuginevad protseduurid patenditavate sekka.

«See on Euroopale katastroof,» väitis otsuse järel ajakirjanikele Bonni ülikooli taastava neurobioloogia instituudi direktor Oliver Brüstle. «See tähendab, et alusuuringuid saab Euroopas teha, kuid sellest tulenevaid edusamme ei saa siin rakendada. Euroopa teadlased võivad need ette valmistada, kuid teised USAs või Aasias nopivad vilju.»

Tal oli põhjust nördinud olla, sest just tema uurimistöö üle alanud kohtuprotsess viis sellise tulemini. Kui Ameerika bioloog James Thompson eraldas 1998. aastal esimese inimese embrüonaalsete tüvirakkude liini, oli Brüstle üks esimesi, kes Thompsoniga ühendust võttis ja Euroopas sarnase uurimistööga alustas. Tema soov oli kasutada tüvirakkude võimet areneda edasi mis tahes tüüpi keharakuks, et valmistada närvirakke, millega asuda ravima aju hävitavaid tõbesid nagu parkisonism või Alzheimer.

1999. aastal võttis ta patendi meetodile, kuidas embrüonaalsetest tüvirakkudest teha närvirakke. Viis aastat hiljem andis selle patendi kohtusse keskkonnaorganisatsioon Greenpeace, kes tugines 1998. aastast pärit Euroopa Liidu direktiivile, mille kohaselt on avaliku korra või moraaliga vastuolus ning seetõttu ei ole ka patendiga kaitstav inimese embrüote kasutamine tööstuslikel või kaubanduslikel eesmärkidel. Sama direktiiv sätestab, et patendiõigust tuleks kohaldada nii, et järgitaks isikuväärikust ja -puutumatust kaitsvaid põhimõtteid.

Saksamaal läbis kohtuasi mitu etappi, kuni ülemkohus pöördus Euroopa Kohtu kui Euroopa õiguse tõlgendamisega tegeleva instantsi poole. Euroopa Kohtul paluti vastata kolmele küsimusele: 1) kuidas mõista mõistet «inimese embrüo», 2) kas «inimese embrüote kasutamine tööstuslikel või kaubanduslikel eesmärkidel» hõlmab ka kasutust teaduslikel eesmärkidel ning 3) kas patendikeeld kehtib ka siis, kui embrüote hävitamine ei kuulu patendi tehnilise teabe juurde, kuid on patendi kasutamise vajalik eeltingimus.

Nimelt kolmandast küsimusest selguv põhjus on see, miks embrüonaalsed tüvirakud on algusest peale olnud vastuolulised. Neid rakke saab võtta arenema hakanud viljastatud munarakkudest, kuid praeguste meetodite puhul kaasneb sellega algusjärgus embrüo hävimine. Olgugi et enamasti kasutavad teadlased munarakke, mis on üle jäänud kunstlikust viljastamisest ja kuuluksid niikuinii hävitamisele, on huvirühmi, eelkõige religioosse taustaga, kes ei ole valmis sellega leppima.

USAs keelas president Bush embrüonaalsete tüvirakkude alase uurimistöö riikliku rahastamise, Euroopas on see küsimus reguleeritud riigisiseste seadustega (Suurbritannias ja Põhjamaades liberaalselt, katoliikliku taustaga riikides konservatiivselt), üleeuroopalisel tasandil aga viidatud bio­tehnoloogialeiutiste õiguskaitsedirektiivi «avaliku korra ja moraali» klausliga.

Seadused aga ei anna vastust peamistele küsimustele, mille üle vaidlus käib. Näiteks: mis hetkest algab elu? Kas embrüo algstaadiumil nimetusega blastotsüst, mis koosneb veel vähem kui sajast rakust, on inimväärikus või mitte?

«Küsimus on selles, kas embrüo on inimene või ei ole. Sellele vastavad eri inimesed eri moodi,» tõdeb Tartu Ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets, kes UNESCO bioeetika komitee asepresidendina on tüvirakkude poolt- ja vastuargumentidega hästi kursis. «Aga kuna lõpetame usuküsimuse juures, siis üksteist ümber veenda ei õnnestu.»

Ent Euroopa Kohus pidi kehtestama ühese definitsiooni, millest lähtudes saaks Saksa ülemkohus arutatava asja lõpetada ning millele saaks ülejäänud euroliidu liikmesriikide kohtud oma praktikas edaspidi tugineda, et ELi õigusruum oleks ühtne.

Euroopa Kohtu suurkoja 18. oktoobri otsuse põhjendus ütleb: «Direktiivi kontekst ja eesmärk viitavad sellele, et liidu seadusandja soov oli välistada igasugune patentsuse võimalikkus, kui see võiks mõjutada inimväärikust. Siit järeldub, et mõistet «inimese embrüo» tuleb käsitada laiemalt. Selles mõttes tuleb kõiki inimese munarakke alates viljastumise hetkest käsitleda kui direktiivi artikli 6 lõike 2 punktis c nimetatud «inimese embrüot» kõnealuse sätte kohaldamisel, kuna niisuguse viljastamisega käivitub inimese arenguprotsess.»

Kohus laiendas embrüo klassifikatsiooni ka inimese viljastamata munarakkudele, millesse on siiratud inimese küpsest rakust saadud rakutüvi, ja inimese viljastamata munarakkudele, mida on stimuleeritud jagunema ja edasi arenema.

«Isegi kui neid organisme ei ole rangelt öeldes viljastatud, on nad nende saamiseks kasutatud tehnoloogia mõjul võimelised käivitama inimese arenguprotsessi nagu embrüo, mis tekkis viljastatud munarakust,» selgitab kohus.

Selle otsustamise, kas blastotsüstist saadud tüvirakud võivad käivitada inimese arenguprotsessi ning kuuluvad seega samuti mõiste «inimese embrüo» alla, jättis Euroopa Kohus aga riiklike kohtute otsustada. Ülejäänud kahele küsimusele vastas kohus «jah».

Kuigi see «inimese embrüo» määratlus on mõeldud konkreetse direktiivi tõlgendamiseks, võib selle mõju ulatuda kaugemalegi, kuna kohtupretsedent on loodud. Küsimustele vastamise asemel tekitas otsus neid aga pigem juurde. Maimetsa hinnangul võib raku arengupotentsiaali aluseks võtmine viia absurdini.

«Tänapäevaste tehnikatega, kus meil on indutseeritud tüvirakud, millest oskame sugurakke teha, on kõik ühe inimese rakud põhimõtteliselt võimelised saama uueks inimeseks,» sõnab ta. «Ehk kui te isegi juukseid lõikate, pimesoolest rääkimata, on tohutu mõrvatöö kogu aeg käimas.»

Direktiiv puudutab ainult tüvirakkudel põhinevate leiutiste patenteerimist, mitte aga ­uurimistööd ennast. Kriitikute sõnul peitub selles vastuolu: kui tüvirakkudega tehtud uurimistöö tulemusel saadu patenteerimine on ebamoraalne, miks ei kuulutata uurimistööd ennast ebamoraalseks ja ebaseaduslikuks? Sellele juhtis tähelepanu ka Saksa ülemkohtu kohtunik Peter Meier Beck: «Kui miski on seadusega lubatud, siis ei tohiks selle patenteerimine olla õigupoolest keelatud.»

Teadlased kardavad, et patenteerimise keelustamine võtab eurooplastelt motivatsiooni töötada välja uusi raviviise. Ülikoolid ja uurimisasutused saavad tegeleda küll alusteadusega, kuid neil puuduvad võimalused ja kogemused tehtud avastuse viimiseks meditsiini läbi kliiniliste katsetuste. Selle jaoks vajavad nad firmasid, kes vajavad oma investeeringu osas aga kindlust.
«Suur hulk uurimistöö raha tulebki nendelt investoritelt, kes loodavad, et ühel hetkel saab nende teadmistega inimelusid päästa ja sellega ka investoritele raha tagasi tuua,» selgitab Maimets.

«Need uuringud jäävad seisma, keegi ei huvitu nende finantseerimisest, sest need ei ole patenteeritavad.»

Seetõttu süüdistavad kriitikud kohut inimembrüo moraal­se staatuse liiga kitsas käsitlemises, näiteks filosoof ja Oxfordi ülikooli praktilise eetika professor Julian Savulescu nimetas otsust äärmisel ebamoraalseks.

«See otsus surub kogu Euroopale nende tulevast tervist kahjustavalt peale konservatiivse moraalsuse,» kirjutas ta otsuse järel. «Sel uurimistööl on tohutu potentsiaal ravida haiguste, vigastuste ja vananemise mõjusid.»

Esialgse ahastuse järel on siiski hakanud kostma ka praktilisemaid hääli, mille kohaselt ei pruugi patendikeeld kardetud tagajärgi kaasa tuua. Väljatöötajaid kaitseb asjaolu, et reeglina on protseduurid nii keerulised, et ka kogu teabe olemasolul on konkurentidel raske neid järele teha. Ja patenteerida on võimalik ka protsessi teisi aspekte peale tüvirakuravi enda, näiteks rakukultuure, rakkude organismi toimetamise viise jne.

Moraaliküsimused lahendaks suurel määral see, kui õnnestuks leida viis embrüonaalsete tüvirakkudega samaväärsete tüvirakkude saamiseks nii, et selle juures embrüo ei hävi. Siin on pilgud esmajoones pööratud indutseeritud pluripotentsete tüvirakkude suunas. Need on tüvirakud, mis on saadud tavalisi keharakke tagasi tüviraku olekusse programmeerides.

Inimese rakkude puhul õnnestus see esmakordselt 2007 ning sestsaadik on areng olnud kiire ja paljutõotav. Ent tüvirakkude saamise protseduuri tõhususe mõttes jäävad need tüvirakud lootelistele tüvirakkudele alla ning lõpuni selge pole ka veel nende rakkude tagasiprogrammeerimise ohutusega seonduvad küsimused.

Populaarne

Tagasi üles