Kliima soojenemise tõttu vähenev jääkate surub hülged rannikule, kus nad satuvad maismaal elavate kiskjate röövretkede ulatusse.
Soojad talved ja vähene jääkate ohustavad Läänemere hülgeid
26. detsember 2008, 12:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lumevaestel talvedel kukuvad kokku viigerhüljeste pesakoopad ning kotkad ja rebased maiustavad kaitsetute hülgepoegadega, kirjutab loomaökoloog ja looduskaitsja Mart Jüssi detsembrikuu Eesti Looduses.
Kahe Läänemere hülgeliigi elus mängivad külmad talved väga olulist rolli. Viigerhülgel õnnestub poeg edukalt üles kasvatada, kui merejää püsib poolteist kuud ja lumevaalud jääl on piisavalt paksud, et koopaid kaevata.
Jää kadudes tõmmatakse alus hülgepoja alt ning varajane vette siirdumine ei võimalda täisväärtuslikult elu alustada.
Hülgepoeg peab nägema tavapärasest hulga enam vaeva, et õppida kalastama ja koguda järgmiseks talveks küllaldased varud.
Hallhülgele on jääväli eelistatud ja kindlalt parem sigimispaik, kui võtta arvesse poegade tervist ning iseseisva elu alustamiseks vajalikke tagavarasid.
Maismaal saavad nad küll hakkama, kuid võrreldes jääväljadel lapsepõlve nautinud liigikaaslastega on emalt saadud energiavarud kesisemad ning sedavõrd on neil ka väiksemad väljavaated ellu jääda ja järglasi saada.
Läänemere ja teiste suletud veekogude hüljestele on kliimamuutus sedajagu raskem katsumus, et nad on oma järvede ja merede vangid.
Kui kliima soojenemine ei peatu, ennustavad Soome jääuuringud Läänemerele sajandi lõpuks vaid mõnenädalast jääkatet ja sedagi mitte igal aastal.
Kui näiteks Põhja-Jäämere hüljestele jääb ehk võimalus otsida jääd avaookeanilt, hüljates oma nüüdseks välja kujunenud asualad, siis maismaaga ümbritsetud jäätuvate merede ja järvede hüljestel pole kusagile siirduda.
Keskkonna esitatud nõuded on väga karmid ja ruumi katsetada on häljestel väga vähe. Nii võtab kohastumine muutunud keskkonnaga aega kümneid põlvkondi ehk, arvestades hüljeste eluiga, vähemalt sadu aastaid.
Seda aega ei ole Euraasia sisevete hüljeste nöögitud ja madalseisus asurkondadele üsna ilmselt antud. Tuleviku saab tagada pigem pakane ja talvised tuisud ning inimeste püüd vältida hüljeste surma nii palju kui võimalik.