Pea kõigil Läänemerest püütud kaladel on geenidefektid ja see teadmine võib rääkida meile Läänemere tervise kohta enam, kui kümnete reostusainete koguse mõõtmine mereveest. Tallinnas kogunesid sel nädalal teadlased, kes soovivad viia Läänemere tervise mõõtmise uuele, bioloogilisele tasandile. Nendega vestles teadusajakirjanik Arko Olesk.
Kui vaja, heiskavad TÜ doktorant Randel Kreitsberg ja tema juhendaja, Eesti Maaülikooli vanemteadur Arvo Tuvikene isiklikel paatidel purjed ja seilavad Läänemerele proove koguma. Või kihutavad esimese telefonikõne peale Saaremaale, sest sealsete kalurite mõrdadesse on räimede kõrval sattunud mõned emakalad. Seda kõike seetõttu, et oma kalauurimislaeva eestlastel pole, kuid panus kõiki Läänemere-äärseid riike hõlmavasse projekti on vajalik.
Projekti pealkiri on BEAST (eesti keeles «koletis») ja nimele kohaselt on selle logol Soome ja Botnia lahest moodustunud hambulised lõuad, mille vahele jääb keemilise aine struktuurivalemi kujutis. Teadlased uurivadki, kuidas koletis-Läänemere alla neelatud ained tema tervist mõjutavad ehk milline on kemikaalireostuse mõju mereelustikule ja kuidas vee-elukate tervise järgi hinnata kogu mere seisundit.
Kolm aastat kestnud projekt on lõpusirgel ja lõppeval nädalal kogunesid Tallinnas kõigi 16 osaleva töörühma esindajad, et esitleda tulemusi ning teha edasisi plaane. Rohkem kui 150 000 analüüsi koondav andmebaas on küll hinnaline teadusvaramu, kuid projekti eesmärk on laialdasem: töötada välja reostuse bioloogilise mõju hindamise meetodid, mida saaks seejärel Läänemere seisundi jälgimiseks hakata kasutama ühtmoodi kõigis riikides.
«Kui räägime Läänemeres leiduvatest ohtlikest ainetest, on alati kõneldud nende kontsentratsioonist vees, setetes või loomade kudedes, kuid väga vähe nende tegelikest mõjudest,» märgib projekti koordinaator Kari Lehtonen Soome keskkonnainstituudist.
«Püüame teha organismidele omamoodi tervisekontrolli, mis annaks aimu, miks mõned funktsioonid ei toimi Läänemeres nii nagu vaja,» lisab ta.
See tervisekontroll ei erinegi kohati nii väga sellest, mida meie endaga arsti juures tehakse: vereproovid, koeproovid, haiguste, kasvajate ja parasiitide otsimine, immuunsüsteemi tugevuse määramine, südame töö jälgimine. Palju tähelepanu pööravad teadlased molekulaarsel ja raku tasandil toimuvale, püüdes neid siduda muutustega isendite või tervete populatsioonide tervises.
«Kuna me vaatame molekule, rakke, aga ka populatsiooni tasandit, vajame kõigile neile sobivaid indikaatoreid, mis on päris keerukas ülesanne,» räägib kalaökoloog Thomas Lang, Saksamaal asuva Johann Heinrich von Thüneni nimelise instituudi asedirektor. «Indikaatorid on sellised bioloogilised reageeringud, mis näitavad organismi kokkupuudet reostusainega, aga ka selle aine mõju nende organismide tervisele.»
«Parim asi selliste biomarkerite juures on see, et nad korjavad üles signaale, mida tavalise kemikaalide jälgimisega ei avastaks,» lisab Lehtonen. «Üksikuid kemikaale mõõtes ei ole võimalik võtta arvesse kemikaalide segu sünergiast tulenevaid mõjusid – neid saab avastada bioloogilisi mõjusid uurides.»
Enamasti tulenevadki mõjud kemikaalide segust, mitte üksikutest ainetest, nagu ütleb Århusi ülikooli vanemteadur Jacob Strand. «Reostusainetega koos avaldavad mõju ka keskkonnategurid, nagu kliima ja hapnikuvaegus.»
Teadlaste luubi all on palju eri organisme, karpidest kaladeni, kõigi puhul otsitakse just neid liike, kes kõige paremini peegeldavad Läänemere olukorda. Näiteks kaladest valiti välja räim kui üks Läänemere peamisi püügikalu, samuti oluline püügikala lest, kes lisaks on põhjakalana pidevas kokkupuutes setetega, ning emakala kui Läänemere ainus eluspoegija kala, kelle juures saab hästi vaadelda kemikaalide mõju järglastele.
Tallinna kohtumisel toodi ühes ettekandes teise järel esile leide kemikaalide mõjust. Peterburi reisisadama uue terminali ehitamise käigus põhjamudaga koos üles keerutatud aineid tekitasid väikestel vähilistel soolestikus maohaavanditega sarnanevaid hädasid, Rootsi vete kirpvähkide embrüod näitasid väärarenguid, järjest rohkem lestasid kannatab maksahädade, isegi kasvajate käes. Ja nii edasi.
«Meie saadud tulemused näitavad selgelt, et leiame reostusainete bioloogilisi mõjusid kõigil bioloogilistel tasanditel. Mitte ainult üksikute rakkude või isendite tasandil, vaid Läänemeres leitav keemiareostus tekitab mõjusid ka populatsiooni tasandil, mõjutades organismide paljunemist ja immuunsüsteemi,» ütleb Lang.
«Oleme näinud, et sisesekretsioonihäired on mõnede organismide puhul väga tavalised,» märgib Strand. «Leiame paljudes Läänemere piirkondades nii isase kui emase tunnustega kalu, aga ka molluskeid. Mõnes piirkonnas näitab kolmandik isaseid emakalu selgeid tõendeid sisesekretsioonihäiretest.»
Üheks tähelepanuväärsemaks ja häirivamaks tulemuseks hindasid teadlased aga avastust, kui levinud on geenikahjustused. «Need on kromosoomide ulatuslikud kahjustused, mis pole parandatavad,» räägib selle uurimissuuna vedaja Janina Baršiene Leedu loodusuuringute instituudist. «Organism suudaks need kõrvaldada, kui ta elaks puhtas vees, kuid mitte reostatud kohas.»
«Genotoksilisuse tase oli 2001. aastal väga madal võrreldes sellega, mida leidsime 2008–2010 võetud proovidest,» lisab ta. «See on suurenenud ehk 10–15 korda, nüüd leiame [geenikahjustustega organisme] kõikidest uurimispaikadest. Mõnel pool on sada protsenti kaladest hõlmatud.»
«Midagi juhtus Läänemeres ajavahemikus 2008–2010. Ma arvan, et mängus on setetest pärit reostus,» arutleb ta. Küsimuse peale, kas see miski võib olla Nord Streami gaasitoru, muutub ta aga ettevaatlikuks. Pigem näitab ta näpuga ulatuslike miinilõhkamiste peale, mis viimastel aastatel Läänemeres tehtud on.
Ka teised projektis osalenud teadlased tunnistavad kurikuulsast gaasitorust kõneldes, et mõju selle ehitusel kindlasti oli, kuna mürgised kemikaalid on Läänemeres peamiselt koondunud põhjasetetesse. Kuid selle projektiga kogutud andmestik ei võimalda siiski mõju tõendada ning ka ehitajad ise ei uurinud keskkonnamõju hinnates elusorganisme.
Kuid varsti, kui kogu Läänemere kohta on bioloogiliste mõjude andmed olemas, saab märksa hõlpsamini hinnata seesuguste suurprojektide või võimalike looduskatastroofide mõjusid.
«Juhul kui merd peaks tabama näiteks naftareostus, on meil nüüd taustandmed, millega tulevasi uuringuid võrrelda,» selgitab Randel Kreitsberg, kelle uurimisteema on polütsükliliste aromaatsete süsivesinike ehk kõiksugu kütuste põletamisel tekkivate ainete kontsentratsiooni uurimine kalades. «Senimaani meil võrdlusandmed puudusid.»
Siis saab lõpuks ka öelda, kas ja millal on Läänemere olukord hea. Just sellise eesmärgi on lähikümnendiks seadnud eri tasandi poliitilised dokumendid ning projekti meeskond soovib anda oma panuse. «Meil on mitmeid poliitilisi eesmärke, nagu bioloogiliste mõjude jälgimisprogrammi ellurakendamine Läänemerel,» räägib Lehtonen.
Uued meetodid ja indikaatorid, mis sünnivad projekti käigus, võiksid peatselt muutuda kasutatavaks kõigis Läänemere maades, loodab Lehtonen. Praegu tegelevad sellega süstemaatiliselt vähesed, Eestit nende seas pole.
Andmestiku lõpliku koondamise ning üldpildi vormimise juurde alles jõutakse, seepärast hoiduva projekti osalised veel kõikehõlmavast hinnangust Läänemere või selle osade tervisele kemikaalireostuse vaatenurgast.
Oma mulje neil siiski on. «Ma nimetaksin Läänemerd mõõdukalt reostunuks,» tõdeb Strand. «Loomulikult leiame reostuskoldeid, kuid need on väga lokaalsed. Ja leiame ka, et mõned paigad on OK.»