Segaverelised konnakotkad panevad teadlasi kukalt kratsima

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Konnakotkaste liikumist jälgisid teadlased lindude selga kinnitatud raadiosaatjatega, nagu võib näha selle hübriidi küljes.

FOTO: Urmas Sellis

  • Eesti aladel on küllaltki levinud hübriid-konnakotkad.
  • Lindude rändekäitumise taga on kas geneetika või sotsiaalsed tegurid.
  • Konnakotkaste uuring on väldanud kümme aastat ja jätkub edaspidigi.

Eesti Maaülikooli teadlaste ja Kotkaklubi kotkauurijate aastatepikkuse töö tulemusena saime teada, et pikki rändeid ette võtvate suur- ja väike-konnakotkaste rändekäitumine on tõenäoliselt geneetiliselt ette määratud. Avastus tehti kahe liigi hübriidide liikumist jälgides.

Postimehega vestlesid oma kotkauuringuist maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi õppetooli vanemteadur Ülo Väli ning ornitoloog ja looduskaitsja Urmas Sellis, kes avaldasid koos Leedu ja Poola kolleegidega oma töö Briti Kuningliku Seltsi toimetistes. Suur- ja väike-konnakotkas on võrdlemisi sarnase eluviisiga linnud. Kahe liigi peamisi erinevusi võib täheldada pesitsuspaikade valikus ja talvitumises ehk rändeharjumustes.

Suur-konnakotkad elavad pigem märgadel loodusaladel, Valgevenes leidub neid madalsoodes või suurte jõeluhtade peal, seletas Väli, ning Eestiski võib konnakotkaid kohata näiteks Emajõe luhtadel. Seevastu väike-konnakotkad on kuivema maa asukad, nad lendavad ka põllumajandusmaal ning pesitsevad kuivemates metsades. Kuid kahe liigi suurim erinevus tuleb välja nende rändekäitumisest.

Edasi lugemiseks:

Oled juba tellija? LOGI SISSEvõi

Maksetingimustega tutvumiseks mine www.zlick.it/kkk

Tagasi üles