Nektari maitse reedab koolibrile toidukonkurendi kohalolu

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Koolibri

FOTO: Rolf Nussbaumer / Scanpix

USA läänerannikul elavad nektarist toituvad pisilinnud oskavad hästi vältida õites elutsevaid putukaid. Värskest uuringust selgus, kuidas nad seda teevad, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.

Eestis elavad linnud toituvad selgrootutest, seemnetest või lihast. Kuid on ka linde, kes saavad valdava osa energiast taimeõites leiduvast nektarist, näiteks Aafrikas ja Kagu-Aasias elavad nektarilinnud (Nectariniidae). Kõige tuntumad nektarist toituvad linnud on aga Põhja- ja Lõuna-Ameerika koolibrid (Trochilidae) – väikesed intensiivselt tiibu liigutades õhus paigal püsivad ja vajadusel ka tagurpidi lendavad linnud. Saba ees lendamine on muide jõukohane ainult koolibritele, ükski teine lind seda ei suuda.

Intensiivne lend kulutab ohtralt energiat ja seetõttu peavad koolibrid energia täiendamiseks pidevalt õisi külastama. Õienektarist huvituvad aga ka paljud putukad, kes on piisavalt väikesed, et õies sees olles segamatult toituda. Koolibrid peavad aga nektarit pimesi sööma – õide mahub ainult nende nokk ja neste limpsimiseks pikk keel. Juhtub üsna sageli, et koolibri torkab noka õide, kuhu on pugenud ka putukas. Kas viimane tekitab koolibrile muresid? Mille järgi saavad koolibrid aru, kas õies on keegi veel ning kas nad kohandavad vastavalt oma toitumiskäitumist?

Lõuna-Kalifornia linnastunud aladel toituvad koolibrid meelsasti võõramaiste taimede õitel, konkureerides sealse invasiivse argentiina sipelgaga (Linepithema humile). Seda sipelgat kohtab nektarit söömas üha sagedamini, tõrjudes välja kohalikke tolmeldajaid ja pärssides seega taimede paljunemist.

Põhja-Ameerikas on koolibride toitmine koduaias tavaline, sest linnud külastavad meelsasti suhkruveega täidetud plastikust tehisõisi. Saamaks teada, kas ja kuidas koolibrid saavad aru argentiina sipelga kohalolust õies, jälgisid teadlased roosapea- (Calypte anna), kõrbe- (Calypte costae), tumekurk- (Archolochus alexandri) ja kalifornia koolibrite (Selasphorus sasin) toitumist nii looduses kui ka tehistingimustes. Selleks tegid nad katseid oludes, kus sipelgatel oli vaba ligipääs õiele ja nektarile, kui ka juhtudel, kus sipelgad õie sisemusse ei pääsenud. Tulemused näitasid, et koolibrid vältisid sipelgatega õite külastamist – n-ö puhtaid õisi külastasid linnud kümme korda sagedamini, toitusid kaheksa korda kauem ja tarbisid üle 14 korra rohkem nektarit kui õitel, millel olid sipelgad.

Katsest selgus ka, et ilmselt ei lähtu koolibri õit valides pelgalt nägemisest, kuna tingimustes, kus sipelgatel oli vaba ligipääs õiele, kuid mitte õies olevale nektarile, ei erinenud õite külastatavus. Samuti ei vältinud koolibrid õisi, kus sipelgad olid eelnevalt toitunud, kuid lahkunud enne koolibri saabumist. Küll aga vältisid koolibrid õisi, mille nektarisse olid uppunud sipelgad.

Tulemused lubavad järeldada, et kuigi koolibrid uurivad enne toituma asumist õisi, ei mõjuta sipelga nägemine nende käitumist; märksa olulisemat rolli mängivad nokka õide torgates kompimis- ja maitsmismeele abil saadavad signaalid. Autorite arvates on esmaseks signaaliks noka või keelega sipelga kohalolu kindlaks tegemine, millele võib hiljem lisanduda sipelgate kohalolust tingitud nektari maitseomaduste tajumine. Vastuseta on aga küsimus, kas argentiina sipelga levides suureneb konkurents, mis võib viia koolibrite arvukuse vähenemisele toidulaua kesisemaks muutumise tõttu.

Uuring ilmus ajakirjas Behavioral Ecology and Sociobiology

Tagasi üles