Antarktikast avastati sadade pingviinide «massihaud»

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Adeelia pingviinid

FOTO: Gao et al

Sadadele hukkunud adeelia pingviinidele sai saatuslikuks kliima soojenemine ning sama saatus võib ees oodata ka teisi piirkonna loomi.

Surnud pingviinide avastajaks olid Hiina Teadus- ja Tehnoloogiaülikooli teadlased, kes seostavad nende hukkumist 750 ja 200 aastat tagasi toimunud hulgisuremistega Antarktika poolsaarel. Teadlaste andmetel valitses neil perioodidel piirkonnas äärmuslikult soe ja vihmane ilmastik, mis tekitas pingviinidele ebasoodsad tingimused – noorloomade sulgkate muutus tavapärasest oluliselt niiskemaks.

Soojale järgnenud külmumine sai noorloomadele aga saatuslikuks ja nüüd ongi kogu poolsaarel laialdaselt leida surnud pingviine. Teatud piirkondades võib ühelt ruutmeetrilt leida koguni 10 kuni 15 linnujäänust. Korjuste mõõdud ja luude tihedus viitavad, et suurem osa hukkunutest pidid olema noorlinnud. See on ka loogiline, kuna noorlindude sulestik ei ole veel nii vetthülgav kui vanalindudel, mistõttu on nad ka niiskusele ja alajahtumisele vastuvõtlikumad.

Surnud ja mumifitseerinud pingviinitibu.

FOTO: Gao et al

Kuivõrd pingviinide surmani viinud ilmaolusid ennustatakse Antarktikale ka seoses kliimamuutustega ning seega võivad ka pingviinide massihauad kujuneda kliimamuutuste «uue normaalsuse» osaks, kirjutab Science Alert.

Kuigi kirjeldatud kaks hulgisuremise lainet olid oma ulatuselt kõige märkimisväärsemad, on samalaadseid sündmusi teada ka hilisemast ajast. Näiteks ebaõnnestus lindude sigimine 2013-2014 hooajal sajaprotsendiliselt ning 17 000 paari koorunud tibudest kõik hukkusid vihmas ja lumes.

Õnneks ei loeta adeelia pingviine vähemalt hetkel ohustatud liikide sekka – teistes Antarktika piirkondades on teada üle 250 koloonia ning sel aastal avastati ka hiiglaslik 1,5 miljoni pealine «superkoloonia». Kliima edasise soojenemise mõjud võivad seda olukorda aga tugevasti muuta.

Uuring ilmus ajakirjas Journal of Geophysical Research: Biogeosciences.

Tagasi üles