Akadeemik Mihkel Veiderma elutööks oli teadusest majanduse veduri ehitamine

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Akadeemik Veiderma koos Endel Lippmaaga 2009. aasta energiafoorumil.

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix

Kuula artiklit

Eesti teaduste akadeemia ja Tallinna tehnikaülikool teatasid kurbusega, et 25. oktoobril 2018 suri akadeemik Mihkel Veiderma. Ärasaatmine toimub Tallinna toomkirikust neljapäeval, 1. novembril kell 14.

Mihkel Veiderma sündis 27. detsembril 1929. aastal Tallinnas koolidirektori ning riigi- ja haridustegelase Aleksander Veiderma peres viienda lapsena. Tema lapsepõlv möödus koolikeskkonnas – tütarlaste kommertsgümnaasiumis (kus asus perekonna ametikorter). Õpinguid alustas Mihkel Veiderma J. Westholmi gümnaasiumis, kuid lõpetas 1948. aastal Tallinna reaalkooli. Edasiõppimisel kaalus ta ka humanitaaraineid Tartu ülikoolis, kuid otsustas siiski keemia kasuks ning 1953. aastal lõpetas ta Tallinna Tehnikaülikooli anorgaaniliste ainete tehnoloogia erialal. 1965. aastal kaitses Mihkel Veiderma Moskvas väetiste ja insektofungitsiidide teaduslikus instituudis kandidaadiväitekirja ning 1972. aastal doktoriväitekirja. Samal aastal omistati talle professori kutse.

Eesti teaduste akadeemia liikmeks valiti Mihkel Veiderma 1975. aastal.

Pärast õpinguid töötas Mihkel Veiderma seitse aastat Maardu keemiakombinaadis (aastatel 1956-1960 peainsenerina). Seejärel asus ta tööle Tallinna Tehnikaülikoolis, algul dotsendina keemilise tehnoloogia kateedris, hiljem professori ja anorgaanilise ja analüütilise keemia kateedri juhatajana. Aastatel 1965-1992 oli ta ühtlasi mineraalväetiste laboratooriumi teaduslik juhendaja ning 1978-1983 keemiateaduskonna dekaan. Alates 1997. aastast oli ta emeriitprofessor.

Aktiivselt tegev oli Mihkel Veiderma ka akadeemias, aastatel 1988-1999 oli ta akadeemia asepresident, 1999-2004 peasekretär ning 2004-2009 juhatuse liige. Ajavahemikus 1992-1994 töötas ta vabariigi presidendi kantselei direktorina.

Mihkel Veiderma uurimistöö peasuunad olid anorgaaniliste fosforühendite keemia ja tehnoloogia, peamiselt looduslike ja sünteetiliste apatiitide koostis, struktuur ja omadused ning reaktsioonid, faasisiirded ja termilised protsessid fosfaate sisaldavates süsteemides. Tema tähelepanu pälvisid uued tehnoloogiad ja kasutusalad, tööstusheitmete kahjutustamine ja kasutamine. Pikaajalise akadeemia energeetikanõukogu esimehena tegeles ta fosforiidi ja põlevkivi kasutamise ja energeetika sõlmprobleemidega.

1998. aastal autasustati Mihkel Veidermad Valgetähe III klassi teenetemärgiga, 2001. aastal sai ta Baltimaade akadeemiate medali kauaaegse töö eest akadeemiatevahelise koostöö edendamisel ning 2006. aastal Eesti vabariigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest.

Erakordselt laia silmaringiga inimesena oli Mihkel Veiderma huvialadeks põhitöö kõrval Eesti teaduse ja hariduse ajalugu, 20. sajandi poliitika, teater ja muusika.

Mihkel Veiderma on üks väheseid tippteadlasi Eestis, kes on murdnud trendi, et teadusest minnakse tööstusesse ja sealt tagasi ei tulda. Samuti ujus ta vastuvoolu arvamusele, et teadlastele ei tohi usaldada suurte ja oluliste asjade juhtimist. Omaaegse Nõukogude Liidu keemiatööstuse ministeeriumi kõige nooremast peainsenerist (Maardu keemiakombinaadis 1956–1960) sai tippteadlane. Võimalik, et sellele aitas kaasa nõukoguliku plaanimajanduse raiskava olemuse tekitatud šokk, mis kutsus üles tegema teisiti: mõistlikult, kasumlikult ja säästvalt. Ta on ise hiljem öelnud, et „nendes tingimustes on vaid süvenemine õpetamisse ja teadusuuringutesse ning enda harimine kultuurimaailmas edasiviivaks väärtuseks“

Nii loodi tema initsiatiivil 1965. aastal Tallinna polütehnilise instituudi (tänase TalTechi) mineraalväetiste ja söötade probleemlaboratoorium. Just seal sai alguse pööre selle valdkonna mõtlemises: lihtsa fosforiidijahu põldudele puistamise asemel tuleb üle minna märksa kõrgemalt väärindatud toodete kasutamisele.

Aga ka järgmised kaunite nimedega tooted nagu superfosfaat ja topeltsuperfosfaat olid vaid mannetud sammud meie maavarade kasutamisel. Mihkel Veiderma oli üks neist, kelle töö tulemusena on meil praegu maa sees alles tohutu väärtus − nimega fosforiit − ja selle lademete kohal normaalselt toimiv maastik.

Fosforiidi ja üldisemalt anorgaaniliste fosforühendite keemia maailmaklassi spetsialistina oli tal selge, kui valesti ja röövellikult seda tollastes tingimustes kasutati. Tema fosforiidiuuringud olid suunatud selle perspektiivse maavara väärindamisele (ehk selles peituva väärtuse võimendamisele) ja säästvale kasutamisele. Neid hurjutati siis populistide suu kaudu kõvasti. Ometi võimaldasid just sealt ilmsiks saanud ja kõigile kasutamiseks antud ümberlükkamatud faktid tollal fosforiidisõja võita. Et akadeemiku lai vaade võis kitsarinnalisi häirida, trügisid rambivalgusesse hoopis teised. Pikemas perspektiivis teenib adekvaatne teadmine aga kindlasti progressi. Lisaks on just akadeemikute ajaülene ülesanne vältida suuri rumalusi.

Kolleegid mäletavad akadeemik Mihkel Veidermat kui mitte ainult oskuslikku teadusdiplomaati, vaid ka haruldaselt sirge selja ja tugeva selgrooga isiksust. Raske on arvata, miks ta ütles intervjuus Margus Maidlale, et „teadusvälisest läbikäimisest võimuga tuleb kõrvale hoiduda“, kui ta ometi nimelt sellele suure osa oma elust Eestis pühendas. Võimalik, et selle taga oli kogemus europarlamendiga suhtlemisest. Aastal 2007 otsustas Euroopa teaduste akadeemiate nõuandev koda (EASAC) koostada Euroopa parlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energia komisjoni jaoks visiooni Euroopa Liidu põlevkivitööstuse tulevikust. Koostajate eesotsas oli akadeemik Veiderma. See ülevaade (https://www.easac.eu/fileadmin/PDF_s/reports_statements/Study.pdf) on teadaolevalt ainus, kus EASAC on Eesti kogemuse alusel andnud nii kõrgel tasemel soovitusi. Europarlamendis sündis aga midagi ebatavalist. Roheliste ettepanekul (et mitte öelda survel) saadeti raport tagasi nõudega selle teaduslikke järeldusi kohendada. Et aga loodusseadusi hääletamise teel muuta ei saa, läks raport loomulikult samal kujul uuesti europarlamenti ja sama loomulikult ka aktsepteeriti.

Teadmine, et sellise suhtumisega tuleb teadlastel vahel arvestada ja siiski faktidele truuks jääda, saatis Mihkel Veidermat kahe aastakümne jooksul, mil ta oli akadeemiat teenimas. Ta tollased alluvad on tänaseni vaimustunud tema oskusest nii teadust puudutavate probleemide kui ka argiste asjaajamiste puhul alati keskenduda asjade sisulisele tähendusele ja vältida vormingulisi ülivõrdeid.

Tema suurim (kuigi väljapoole nähtamatu) panus oli akadeemia energeetikanõukogu juhtimine ja hiljem selle töös osalemine. Nimelt see spetsialistide kogu manitses riigi juhte, et mingil juhul ei tohi müüa ei elektrijaamu ega raudteed. Sama kogu oli osaline soovitustes, et Eesti ei tohiks Nord Streami gaasijuhet aktsepteerida, kuid peaks seisma hea selle eest, et Euroopa Liidu poolt toetatud veeldatud maagaasi (LNG) regionaalne terminal paikneks Eestis. Tulemusena oleme nautinud Euroopa jaoks ebatavalist esmaklassilist energiavarustuskindlust, müünud küll raudtee ära, aga üsna varsti maksnud kõvasti juurde, et see tagasi osta. Täna kuuleme Euroopa kolleegide sosinat, et nad oleks pidanud juba tollal Nord Streami osas Eesti positsiooni jagama. Samuti peame tõdema, et Soomele delegeeritud LNG terminal jääb tõenäoliselt ehitamata.

Sageli imestame, miks või kuidas julges president Meri sõna võtta ja sekkuda jõuliselt  teemadel, mis presidendi ülesannetest kaugel väljaspool. Vastus on lihtne: ta kasutas maksimaalselt ära meie riigi akadeemilist võimekust ja panustas märksa vähem suhtekorraldusele. Mihkel Veiderma presidendi kantselei direktorina oli vabariigi presidendi akadeemilise nõukogu loomise eestvedaja ja edasi pikalt selle toimimise mootor. Selle mõttekoja võimekust pakkuda riigi juhtidele sisulist tuge, professionaalset analüüsi ja julgeid stsenaariume ei ole suutnud korrata ei arengufond ega teadus- ja arendusnõukogu.

Enam kui poole sajandi vältel panustas akadeemik Veiderma Tallinna tehnikaülikooli arengusse ja järjest paremate spetsialistide kasvamisse. Seda õppejõuna ja viis aastat dekaanina, aga ennekõike teadlasena ja teadlaste järelkasvu eest hoolitsejana. Nii oli tema elutöö oluliseks osaks maavarade keemia koolkonna loomine. Keskseks väljakutseks oli alus- ja rakendusuuringute ühildamine. Eesmärk oli ja on suur ja selge: tuleb leida Eesti mineraalsete maavarade põhimõtteliselt uued kasutusvõimalused. Sellised, mille kaudu meie teadus ja tööstus pääseks välja mugavustsoonist ja tõuseks kogu väärtusahelas järsult kõrgemale; sinna, kus on ühe endast lugupidava riigi koht. Omal ajal ulmelise ja kohati naljakana tundunud anorgaaniliste tööstusheitmete taaskasutamise või loodushoidliku ladustamise ülesanne on täna ringmajanduse keskne väljakutse. Nõnda ulatus akadeemik Veiderma pilk aastakümneid kaugemale kui paljudel teistel.

Küllap nimelt selle tõttu oli Mihkel Veiderma suurmeister paljude selliste kolleegide juhendajana ja innustajana, kelle horisont nii kaugele ei ulatunud, aga kes olid sellegipoolest veendunud, et akadeemik Veiderma on väärt kümneid erinevaid auhindu ja tunnustusi. Neid laekus nii Eesti NSVlt, Eesti riigilt, sõsarakadeemiatelt ja –ülikoolidelt kui ka teadusseltsidelt. Nende ühine sõnum on tänu akadeemik Veidermale selle eest, ta valis oma elutööks ülesande ehitada teadusest majanduse vedur.

Eesti Teaduste Akadeemia

Tallinna Tehnikaülikool

Tagasi üles