Peeter Saari: saada Nobeli preemiat pole raketiteadus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Peeter Saari

FOTO: Fotograaf Reti Kokk

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Akadeemik Peeter Saari avab tänavuste Nobeli füüsikapreemiateni viinud ideede lihtsuse, meenutab ammuseid kohtumisi laureaatidega ning lõpuks tunnistab üles ühe oma unistuse.

Akadeemik Peeter Saari avab tänavuste Nobeli füüsikapreemiateni viinud ideede lihtsuse, meenutab ammuseid kohtumisi laureaatidega ning lõpuks tunnistab üles ühe oma unistuse.

Lugenud teadet, et 2018. aasta Nobeli füüsikapreemia sai Arthur Ashkin lasernäpitsate arendamise eest, millega saab valguskiirde lõksustada manipuleerimiseks väikesi objekte, sealhulgas elusaid rakke ilma neid kahjustamata, kerkis mu silme ette 40 aasta ja nelja kuu tagune mälupilt. Olin sattunud ühe USA kagurannikul toimunud konverentsi järgse visiidi korras Ameerika kuulsaimasse teadus-arenduskeskusse Bell Labs. Seal ringkäigul näitab mulle ühes väikeses ruumisopis entusiastlik, kuid laboris nokitseja kohta tavatult eakas mees – Arthur Ashkin oli tollal juba 56-aastane – mikroskoobi all rohelises laserikiires hõljuvat tillukest kuulikest. Tore katse küll, kuid mingit üllatavat uut füüsikat siin mulle ei paistnud. Kes on kas teaduskeskuses Ahhaa, teadusteatris või ise katsetades näinud, kuidas pallike hõljub torust tulevas õhu- või veejoas ilma sellest välja kukkumata, see adub kohe, miks tugev laserikiir annab sama efekti.

Kas ma aga adusin nähtud geniaalse lihtsusega katses tulevase Nobeli preemia potentsiaali? Ilus oleks öelda, et jah. Kuid see oleks valetamine.

Tagasi üles