Els Heinsalu: nii nagu kaitsevägi, vajab ka Eesti teadus rahastuse suurendamist

Teadlaste marss Foto: Ardi Truija

Kui Eesti riigi kaitsekulutused, mis on rohkem kui kaks protsenti SKTst, on naeruväärsed, siis mida peame me ütlema teaduse rahastuse kohta? Teadus- ja arendustegevuse rahastamine riigi- ja kohalikust eelarvest on kaugelt alla ühe protsendi; järgmisel aastal 0,81 protsenti. Häbiväärne? küsib kolumnist Els Heinsalu. 

Tõsiste tagajärgede ja kahju eest kaitsevad meid ka õiged otsused. Õigete otsuste tegemiseks on vaja aga palju informatsiooni, oskust seda analüüsida, järeldusi teha, mingi tegevuse tagajärgi ja tulevikku ennustada ehk modelleerida. Poliitikud kurdavad tihti, et teadlased on liiga aeglased selleks, et poliitiliste otsuste juures kasulikud olla. Jah, ilmselt nii mõnikord ongi, aga paljudel teadlastel on ilmselt siiski teadmistepagas, mida kasutades saavad otsused pigem paremad kui neid kasutamata jättes.

Riigi otseseks ning kõige suuremaks ohuallikaks on rumalad inimesed, kes on kergesti manipuleeritavad. Teadlaste kohta öeldakse ka õpetlased. Teadlased on need, kes õpetavad ülikoolides, õpetavad meie laste õpetajaid. Koolis õpetatavad teadmised pärinevad kõik teadusest – see ongi teaduspõhine haridus. Luues ning andes edasi nii uusi kui ka juba vanu teadmisi, kaitsevad õpetlased meie riiki rumaluse ja selle tagajärgede eest. Eks meie (rohkem või vähem) targad otsustajadki – riigijuhid – ole koolis ja enamasti ka ülikoolis, nende samade õpetlaste juures tarkust saamas käinud.

On tõsi, et Eesti-sugune väikeriik ei suuda kõiges kompetentsi omada, ent meil peab olema vähemalt tarkust, et väljastpoolt õigeid asju sisse osta, et maailmas toimuvast aru saada, see tähendab õigeid otsuseid langetada. Selles mõttes võib NATOga paralleeli tõmmata: nii nagu me ei saa jääda lootma ainult NATO kaitse peale, nii ei saa me jääda lootma, et mujal maailmas tehtav teadus meile teadmistepõhise, innovaatilise ja nutika Eesti ehitaks.

«Riigieelarve on alati valikute eelarve ning nendes valikutes peegelduvad ühiskonna prioriteedid ja valukohad,» ütles haridus- ja teadusminister Mailis Reps viimasel teaduspoliitika konverentsil. «Selleks, et jõuda ühe protsendi eesmärgini, on vaja teaduse mõju ühiskonnale selgitada /.../ Paraku ei kuule ühiskond teadlaste saavutustest ega teadustöö võimalikest uutest rakendustest piisavalt.»

Ühiskond ei kuule või poliitikud ei taha kuulda?

Teadlased pole kunagi varem nii palju oma teadustööst ja selle rakendustest rääkinud. Sealjuures on neile appi tulnud suur hulk (teadus)ajakirjanikke. Ja kui siis keegi ikka veel ei kuule, no teeks siis silmad lahti ja vaataks.