Kauaoodatud vihmasadu viis kõrbe-elu väljasuremiseni
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
21. november 2018, 15:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maailma kõige kuivemas kõrbes maha tulnud sademete järel ootasid teadlased elu õitsele puhkemist. Ootamatult tõi see aga kaasa hoopis väljasuremise.
Tšiili põhjaosas asuv Atacama kõrb on tuntud kui kõige kuivem koht maamunal – keskmiselt sajab seal aastas ligikaudu 15 millimeetrit, kõige kuivematel aladel aga koguni alla kolme millimeetri ning teatud piirkondades ei ole inimkond kunagi vihma täheldanud, kirjutab IFL Science.
Seetõttu põhjustasidki piirkonda 2015. ja 2017. aastal tabanud vihmasajud teadlastes suurt elevust. Teiste maailma kõrbede puhul on ju teada, et vihmasadudele järgneb reeglina lühiajaline suur õitseng, mida polnud aga keegi Atacamas varem näinud. Paraku osutus asjade tegelik käik oodatule täiesti vastupidiseks.
Nimelt esitavad Cornelli Ülikooli astrobioloogid ajakirjas Scientific Reports ilmunud artiklis Atacama vihmajärgse elustiku analüüsi tulemusi. Välja joonistuv pilt on õnnelikust õitsengust risti vastupidine – sajandite suurima elurikkuse asemel avastati, et kõrbes varem elanud 16 mikroobiliigist oli alles vaid kaks kuni neli.
Tõenäoselt olid kõrbemikroobid kohastunud just Atacama äärmuslikult kuivadeks tingimusteks ega pidanud ootamatu veetulva tagajärjel tekkinud osmootilisele rõhule lihtsalt vastu.
Kuigi Atacama mikro-elukate käekäik ei pruugi laias plaanis kõige suurem probleem olla, osutab nende saatus aga millelegi sootuks kaugemale. Nimelt on Atacama juba aastaid maavälise elu võimlikkust uurivate astrobioloogide uurimisväljas, kuna sealsetel tingimustel on mõndagi ühist Marsiga, kust teatavasti loodetakse juba mõnda aega leida maavälist elu.
Marsi paleokliima uuringud näitavad nimelt, et millalgi pärast oma nn niisket faasi 4,5 kuni 3,5 miljardit aastat tagasi kaotas punane planeet suurema osa oma atmosfäärist ning muutus päris kuivaks. 3,5 kuni 3 miljardit aastat tagasi esines seal aga taas lühiajalisi niiskeid perioode, mis võisid sealsele elustikule mõjuda aga täpselt nagu vihmasadu Atacama kõrbes – uued vihmasajud võisid ootamatul kombel põhjustada massilise väljasuremise.
Uuring ilmus ajakirjas Scientific Reports.