Eesti sai Alutagusele uue rahvuspargi (2)

«Esimest korda mõeldi Alutaguse rahvuspargi loomisele juba 100 aastat tagasi, 1920ndate alguses, mil Eesti botaanikul ja looduskaitsjal Gustav Vilbastel oli idee luua Alutaguse piirkonda Eesti esimene rahvuspark. Paraku toona see ei õnnestunud. Et Alutaguse rahvuspargi loomine nüüd, Eesti Vabariigi 100. aastapäeval teoks sai, on ilus kingitus mitte üksnes Ida-Virumaale, vaid tervele Eestile,» rõõmustas keskkonnaminister Siim Kiisler uue rahvuspargi üle.

Alutaguse piirkond on ajalooliselt Eesti suurim okasmetsade ja soode ala. Rahvusparki jäävad Eesti pikim liivarand ja unikaalne Smolnitsa luitestik Peipsi põhjarannikul, Eesti suurima vooluhulgaga Narva jõgi koos vanajõgede ning luhtadega Struugal, Eesti suurima järvede tihedusega maastik Kurtnas, Eesti ainsad mandriluited ehk kriivad Agusalus, Põhja-Euroopa üks suurimaid soostikke Puhatu ning meie üks esinduslikumaid laialehiseid loodusmetsi Porunis.

Alutaguse on oluline piirkond paljudele liikidele. Näiteks on Eesti kaljukotkaste uurija Gunnar Seini sõnul Alutaguse selline piirkond, kus kaljukotkad ei ole kunagi otsa saanud. Ka «kullivaenu» aegu pidas see liik seal vastu ning tema kaitseks moodustati 80 aastat tagasi esimene Eesti sookaitseala Ratva rappa, nüüdsesse rahvusparki.

Praeguseks pesitsevad kaljukotkad enamikus meie Eesti suuremates soostikes, sh Alutaguse rahvuspargis. «Ka veel pool sajandit tagasi Eesti rabades tavaline, ent nüüd väljasuremisohus oleva rabapüü vähem kui poolesajaisendilisest asurkonnast pesitseb suur enamus Alutaguse rahvuspargis – umbes 90 protsenti lindudest. Loodame, et rabapüügi suudab korrata Eestis kaljukotka korda saadetut ning Alutaguse rahvuspark aitab päästa selle liigi Eestis väljasuremisest,» nimetas Keskkonnaministeeriumi nõunik Hanno Zingel Alutaguse rahvuspargile seatud ootusi.

Nüüd, kui Alutaguse rahvuspark on loodud, jätkatakse juba praktilisemate küsimustega. Näiteks tuleb koostatakse rahvuspargi kaitsekorralduskava, milles seatakse lähemad ja kaugemad eesmärgid ning planeeritakse tegevused nende saavutamiseks. Rajada tuleb terviklik matkaradade võrgustik, hoolitseda soode veerežiimi hea seisukorra eest ning edendada loodushariduse andmise võimalusi.

«Üks olulisemaid kaitsekorralduslike töid Alutaguse rahvuspargis on soostike loodusliku veerežiimi taastamine, millesse panustavad mitmed osapooled: Muraka soostikus on looduslikkust juba taastatud, Agusalus on veerežiimi taastamistööd hetkel käimas. Samuti on Keskkonnaamet tellinud Kurtna järvestiku uuringu, et välja selgitada järvede veetaseme kõikumise põhjused. Koostöös kohaliku kogukonna ja ettevõtjatega on taastamisel puisniit Mäetaguse tammikus ja ulatuslik Struuga luht Narva jõe kaldal – mõlemal alal on alustatud ka juba karjatamisega,» nimetas Keskkonnaameti looduskaitse juhtivspetsialist Maret Vildak Alutaguse rahvuspargis käsil olevaid töid.

Koos Alutaguse rahvuspargiga on Eestis nüüd kuus rahvusparki. Esimene rahvuspark Eestis loodi Lahemaale 1971. aastal ja seni viimasena rahvuspark Matsallu 2004. aastal.

Alutaguse rahvuspark on moodustatud järgmiste kaitsealade baasil: Puhatu, Agusalu, Muraka ja Selisoo looduskaitsealad, Kurtna, Smolnitsa, Jõuga, Struuga, Mäetaguse ja Iisaku maastikukaitsealad ning Narva jõe ülemjooksu hoiuala. Rahvuspargi pindala on 43 568 hektarit. Kogu  ala on praegu juba kaitse all ning piirangute ulatus rahvuspargi loomisega ei kasva. Küll aga tekitatakse rahvuspargi loomisega piirkonda juba praegu kaitstavast alast terviklik ja süsteemne loodus- ja pärandkultuuri kompleks. Rahvuspark paikneb valdavalt riigimaal, mida on kokku 42 627 hektarit.