Heureka! Need on olnud 2018. aasta loetumad teadusuudised
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
25. detsember 2018, 09:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/07/24/11032569t1h294f.jpg)
Heureka teeb ülevaate teaduslugudest, mis aasta jooksul enim lugejate tähelepanu tõmbasid.
27. juuli hilisõhtul võis näha haruldast vaatepilti, kui Maa jäi oma orbiidil Päikese ja Kuu vahele ning maalis hilisõhtuses taevas särava täiskuu verevalt punaseks. Kuna Eesti jäi varjutuse nähtavuse piirimaile, tõusis Kuu meil juba osaliselt varjatuna ning varjutuse täisfaas algas kell 22.30, täieliku kuuvarjutuse haripunkt oli kell 23.21. Tunniks ja 43 minutiks värvus Kuu veripunaseks, koos täisfaasile eelneva ja järgneva poolvarjutusega kestis sündmus kokku pea kuus tundi.
Kuuvarjutused on päikesevarjutustest niigi omajagu haruldasemad nähtused, kuid seekordsele sündmusele lisab erakordsust tõsiasi, et enne 22. sajandi tulekut ei ole sama pikalt kestvat verekuud oodata.
«Allmaailma väravana» tuntud koobas asub kunagise Hierapolise linna varemete all tänapäeva Türgis. Varemed on juba aastaid rahvusvahelise muinsuskaitse all, kuid seitse aastat tagasi avastatud koobas on kogu kompleksile mõnevõrra uuem lisandus. Tema süngele olemusele viitab ka koopasuusse viinud värava Plutoniumi nimetus, mis on otsene viide Rooma allmaailma jumalale Plutonile, keda tuntakse tänapäeval laiemalt kreekapärase nime Hades järgi.
Olemasolevate kirjalike allikate põhjal on teada, et roomlased kasutasid sedalaadi allilma väravaid ohverdamispaikadena. Värskes uuringus tegid saksa teadlased aga kindlaks koopa ohtlikkuse põhjuse, milleks osutus süsihappegaas.
Kogutud andmetest selgus, et lämmatava gaasi kogunemist mõjutasid öö-päeva rütmid. Päeval hajutasid seda päikesevalgus ja tugevam tuul, õhtuti tappev gaas aga kogunes. Järelikult olid kõige ohtlikumad just koidueelsed tunnid ning öösel oleksid gaasid inimese vaid minutitega tapnud.
Märtsikuus tõmbas tähelepanu Postimehes avaldatud uudis sellest, et pea viiendik Eesti elanikest joob igapäevaselt radioaktiivset kraanivett. Nagu ka artiklis välja toodi, pärineb radioaktiivne raadium ennekõike kambriumi-vendi veekihist, mis on maapinnale kõige lähemal just Põhja-Eestis. Peamisteks kiirgajateks on kaks raadiumi isotoopi Ra-226 ja Ra-228.
Kiirguse olemasolu ei ole võimalik kindlaks teha muud moodi kui spetsiaalse instrumendi dosimeetri abil. Kogumiku «Eesti põhjavee kasutamine ja kaitse» põhjal mugandatud kaardilt saab vaadata, millistes piirkondades hinnatakse põhjavett radioaktiivsemaks kui turvalisuse normid ette näevad.
Kaks kolmandikku maailmas elavatest saigadest tapnud bakter poleks saanud vohada harukordselt sooja ja niiske ilmata.
Kokku heitis Kasahstani keskosas vähem kui kolme nädala jooksul 170 000 ruutkilomeetril hinge ligikaudu 200 000 antiloopi. «See ei olnud esimene ja pole ka ilmselt viimane loomade massihukk, mida ma näen, kuid see oli tõeliselt ebamaine vaatepilt,» meenutas Richard Kock, uurimuse juhtivautor ja Londoni veterinaarkolledži teadlane ERR Novaatorile antud intervjuus. Haiguspuhangu taga oli hemorraagilist septitseemiat põhjustav bakter Pasteurella multocidatüüp B. Töörühm leidis, et kõigil luubi alla võetud aastatel iseloomustas piirkonda massihuku ajal erakordselt soe ja niiske õhk.
/nginx/o/2018/02/01/7533079t1h5905.jpg)
31. jaanuaril langesid kokku kolm kosmilist sündmust, mis viimati leidsid üheskoos aset 36 aastat tagasi.
Inglise keeles nimetatakse siniseks kuuks astronoomilist sündmust, kus ühe kalendrikuu jooksul ilmub täiskuu taevasse kaks korda. Tavaliselt toimub see kord iga kahe aasta ja kaheksa kuu järel.
31. jaanuaril langes see kokku nii Kuu perigeega ehk momendiga, millal Maa kaaslane on planeedile kõige lähemal, ning kuuvarjutusega, mida on võimalik ka Eestist jälgida. Perigee ajal on kuu tavapärasest 14 protsenti suurem ja pea kolmandiku võrra heledam.
Kodumaised kuuuurijad pöörasid 31. jaanuari õhtul kella poole viie aegu pikksilmad idakaarde. Varjutust oli meie maal näha kuutõusu ajal.
/nginx/o/2018/04/26/7809705t1h3002.jpg)
Ülemjärvest, USA ja Kanada piiril laiuvast Suurjärvistust, leiti peaaegu puutumatult säilinud üle saja aasta vanune laevavrakk. Luksusjahilt Gunildalt pärinevad kaunid kaadrid sajanditagusest hiilgusest.
Aurujõul sõitva Gunilda omanik oli jahi eluajal Standard Oili investor William Harkness. Gunilda valmistati 1897. aastal Šotimaal ning seda pidasid tollased rikkurid New Yorki jahtklubi üheks silmapaistvamaks aluseks, kirjutas sukelduja Becky Kagan Schott.
Tšornobõlist mitmesaja kilomeetri kaugusele rännanud hundikutsika põhjal loodavad teadlased uurida, mis mõju avaldavad mutatsioone kandvad isendid looduses vabalt elavatele loomadele.
Teatavasti on 1986. aastal ühes ajaloo tõsisemas katastroofis hävinud Tšornobõli tuumajaama ümbrus tänapäeval mitmekümne kilomeetri raadiuses inimestele ligipääsuks suletud, kuid metsloomade liikumist ei saa ju keegi takistada. Ilma inimtegevusest tingitud häirituseta on mitmete kohalike loomade käekäik vähemasti arvukuse järgi hinnates ka oluliselt paremini käima hakanud. Huntide liikumist GPS-kaeluste abil uurinud teadlased tegid kindlaks, et keelutsoonis kasvav hundipopulatsioon hakanud sellest juba jõudsasti väljapoolegi levima.
/nginx/o/2018/12/10/11645353t1h1d18.jpg)
Maa ainulaadse hapnikurohke atmosfääri tekke mõistatusi uurinud Kärt Paiste vaidlustas oma doktoritöös hiljutise teooria Suurele Hapnikusündmusele järgnenud õhuhapniku järsust kadumisest.
Hapnikurikas atmosfäär tekkis Maal 2,4 miljardit aastat tagasi nn Suure Hapnikusündmuse käigus, mille üksikasjad on tänaseni ebaselged. Varasemad uuringud on näidanud, et pärast Suurt Hapnikusündmust langes merevees lahustunud sulfaadi ja ka atmosfääri hapniku kogus drastiliselt, mis omakorda pidurdas evolutsiooni edasist kulgu. Tartu Ülikooli geoloog Kärt Paiste uuris kahe miljardi aasta vanuseid mudakivimeid ning tõestas vastupidiselt senistele uuringutele, et hapnikurikkaid keskkondi eksisteeris ka pärast Suurt Hapnikusündmust.
Inimese toitumiskäitumise uurijate seas tipptegijaks peetud teadlase artiklite hulga kaupa tagasilükkamine annab tunnistust teadusmaailmas aina süvenevast kirjastamiskriisist.
Pidev surve avaldada võimalikult palju uusi artikleid on teaduses projektipõhise rahastuse kõrval juba mõnda aega üks suuri probleeme. Septembris avalikkuse ette jõudnud USA Cornelli ülikooli toitumispsühholoogi Brian Wansinki ümber puhkenud skandaal näitab suurepäraselt, mis võib sellises olukorras saada teadusest endast.
Kui arheoloogid aprillis tulevaste kortermajade kinnistul tavapäraseid väljakaevamisi alustasid, ei osanud keegi ette aimata, et tükk tüki haaval hakkab kultuurkihi seest välja tulema Eesti suurim kogus keskaegseid muistiseid.
Tänaseks on aadressil Väike-Patarei 1 / Jahu 6 asuvalt kinnistult leitud kümneid tuhandeid esemeid ning võib olla üsna kindel, et tegemist on kõige suurema leiukohaga kogu Eesti arheoloogias.
/nginx/o/2018/07/24/11032569t1h294f.jpg)
Igasuviste sinivetikahoiatustega võime me küll harjunud olla, kuid NASA avaldatud kosmosefotolt on näha, kuidas taimne hõljum keset Läänemerd kauneid keeriseid ja mustreid moodustab.
Kosmoseagentuuri avaldatud foto tegi Landsat 8 kosmoseaparaadi pardal asuv Operational Land Imager kaamera. Sedalaadi fotode põhjal saavad teadlased teha olulisi järeldusi meie planeedi aineringluse süsteemide kohta. Näiteks võib selle pildi põhjal oletada, et keeris toob põhjast üles vajalikke toitaineid.
Rahvusvaheline Kaalude ja Mõõtude Büroo otsustas tänasel koosistumisel saata senise kilogrammi etaloni ärateenitud puhkusele ning siduda massiühik Plancki konstandiga.
Kokku osalesid Pariisis toimunud kohtumisel teadlased 57 riigist ning otsus senine kilogrammi definitsioon õhtule saata võeti vastu ühehäälselt. Edaspidi ei ole kilogramm seega seotud mitte konkreetse materiaalse esemega nagu seni, vaid defineeritud läbi füüsikaliste kontsantide, täpsemini kvantmehaanikast tuntud Plancki konstandi.
/nginx/o/2018/04/12/7777131t1h3819.jpg)
«Postimehe toimetuse hoovis on kajakapaar oma pojukestega iga-aastased külalised, põhjustades ühtaegu nii elevust kui ka hirmu,» kirjeldab iga-kevadist kajakatralli fototoimetuse juhataja Erik Prozes. Nagu 2014. aasta videost näha, ei ole kõrgel katuseharjal pesitsemine aga ilma ohtudeta ning varasematel aastatel on kajakapojad ühel hetkel katuselt maha potsatanud ning seejärel mööda maad ringi toterdama hakanud, vanalinnud nende kohal kaitsvalt tiirutamas.
Oma seekordselt rändelt lõunasse jõudsid kajakad, kelle toimetus on ristinud Jaaniks ja Hildaks, tagasi aprilli teise nädala keskel. Juuli alguseks sai aga selgeks, et järglaste üles kasvatamine ebaõnnestub Jaanil ja Hildal juba mitmendat aastat järjest.
Ookeaniprügi probleemiga tegeleva organisatsiooni The Ocean Cleanup korraldatud ja teadusajakirjas Scientific Reports avaldatud põhjaliku teadusuuringu järgi on maailma suurimas prügisaares plasti koguni neli kuni 16 korda rohkem kui seni arvatud ja aasta-aastalt lisandub seda veelgi.
Põhjus, miks prügi kogust seni pigem alahinnati, ongi seotud probleemi ulatusega. Nimelt koosneb Hawaii saarestiku ja USA California osariigi ranniku vahel keset ookeani asuv prügisaar uuematel andmetel koguni 80 000 tonnist plastist ja on pindalalt umbes kolm korda suurem kui Prantsusmaa. Selle koostise täpne hindamine on seetõttu tõsine metoodiline proovikivi ja eelnevad uurijad olid oma hinnangutes pigem lati alt läbi jooksnud.
Juhtivad teadlased väidavad ühises pöörduses, et inimkond peab järgmiseks suureks vulkaanipurskeks tõsiselt ette valmistuma, kirjutas Nature märtsikuus.
Nimelt on mitmed hiljutised looduslikud katastroofid nagu 2004. aasta India ookeani tsunami või Jaapanit 2011. aastal tabanud Tōhoku maavärin näidanud, kui halvasti võivad suuremad katastroofid tihedalt asustatud piirkondi mõjutada. Viimasest suuremast vulkaanipurskest, kui tuld pritsis Indoneesias asuv Tambora mägi, on praeguseks aga möödas juba enam kui 200 aastat.
Ajakirjas Geosphere teatavadki Filipiinide vulkaaniteadlased, et järgmine sama võimas plahvatus võib toimuda juba meie eluea jooksul. Selleks ette valmistamise aeg on aga just praegu. Kõik artikli autorid on kogenud vulkaaniuurijad, kes on viimaste peensustega kursis viimaste aastakümnete võimsamate pursetega nagu 1980. aasta Mount St Helens (VEI 5) ja 1991. aastal Filipiinidel pursanud Pinatubo (VEI 6).