Teadlased näitasid, kuhu on kadunud suur osa maakoorest (4)
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
7. jaanuar 2019, 15:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sadu miljoneid aastaid tagasi Maad katnud hiiglaslikud jääkihid võivad olla põhjuseks, miks mitmel pool maailmas on puudu mitme kilomeetri jagu setteid.
Nimelt avastasid USA teadlased 1869. aastal Suure Kanjoni seintes paljanduvaid settekihte vaadates, et settekihtide vahel paistis ebatavaline lünk – vanemate kihtide peale ilmuvad järsku oluliselt uuemad ning vahepealne periood jääb justkui puudu. Hiljem avastati samasse ajaperioodi dateeritud setetest samasuguseid lõike ning tänapäeval tuntakse seda laias laastus 740 kuni 525 miljoni aasta vanust lünka suure põiksusena. Huvitaval kombel algavad pärast põiksust juba peale elu kambriumi ajastu lademed, milles on näha elu plahvatusliku arengu märke.
Põiksus (ingl unconformity) on üksteisel lasuvate, kuid selgelt erineval ajal moodustunud kivimkehade vaheline piirpind.
Termin tuleb sellest, et teine teisel pool põiksust asuvate kihtide kihipinnad (kui on tegemist kihiliste kivimkehadega) on tihti üksteise suhtes, enamasti tektooniliste liikumiste tagajärjel, nurga all ehk mitteparalleelsed. Täpsemalt nimetatakse sellist põiksust nurkpõiksuseks.
Allikas: Vikipeedia
Kuigi suure põiksuse jälgi ei ilmne üleilmselt kõikjal, hinnatakse puudu oleva materjali paksust nendest piirkondades, kus seda esineb, keskmiselt 3–5 kilomeetrini. Värskes teadusuuringus pakuvad USA Berkeley Geokronoloogia Keskuse geoloogi Brenhin Keller ja kolleegid kõikjalt üle maailma välja võimaliku loodusliku protsessi, mis võis põhjustada nii põiksuse kui ka pikemas perspektiivis esimeste loomade tekke, kirjutab IFL Science.
Nimelt seostavad nad suure põiksuse teket seni veel hüpoteetilise perioodiga Maa ajaloos, mida tuntakse nn jääpalli staadiumina, mil kogu Maa kattus paarisajaks miljoniks aastaks paksu jääkihiga. Nimelt pakuvad Keller ja kolleegid, et tollal meie planeeti katnud mitme kilomeetri paksused hiigelliustikud pühkisid jäätumise perioodi sisse kuulunud sulamiste ja jäätumiste käigus enda alla jäänud maapinna lihtsalt minema ning tekkinud peenem settematerjal ladestus merede põhja.
Aja jooksul jõudis see aga ookeanide subduktsioonivöönditesse ning neeldus Maa vahevöösse. Nagu kirjutab National Geographic, tähendaks selline stsenaarium, et planeet neelas ise alla tõendid ligi viiendiku oma geoloogilise ajaloo kohta.
Lisaks põiksusele võib jääpalli-staadiumi aegne kulutus seletada sedagi, miks on teada vaid kaks vanemat kui 700 miljoni aasta vanust meteoriidikraatrit – vanemad on lihtsalt liustike poolt minema pühitud. Lisaks toetaks teooria lõpliku kinnituse saamise kohal teistki teooriat elu tekke kohta. Nimelt on mõned paleontoloogid käinud välja hüpoteesi, mille kohaselt ei ole maise elu mitmekesistumises tähtsat rolli mänginud nn kambriumi plahvatuse jääpalli-staadiumile järgnemine lihtsalt kokkusattumus, vaid tegemist on põhjusliku seosega – jää poolt meredesse kantud setetes leidus teooria kohaselt nii palju toitaineid, et see tõigi kaasa keerukamate organismide õitsengu.