Tallinn 800: kas kirjaoskus jõudis Tallinnasse idast?

Sulevimägi 4/6 kinnistult leitud metallese – 13. sajandi alguse Novgorodi kaupmehe kirjutusvahend?

FOTO: Jana Ratas, TLÜ arheoloogia teaduskogu AI 6648: 23/542

Nagu paljud pealinna ajaloo varasemad etapid, on ka esimeste kirjatöö riistade uurimine läbi aegade ideoloogilisi tuuli tunda saanud. Tegelik ajalooline tõde on aga jätkuvalt selgusetu, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Eesti arheoloogiliste leidude seas on arvukalt esemeid, mille algne kasutusviis pakub uurijaile kuhjaga tõlgendusvõimalusi. Selliseid leidub Tallinnaski, ja nii mõnelgi juhul võimaldavad need esitada intrigeerivaid, lausa sensatsioonilisi väiteid. Üheks sääraseks on näiteks nõelakujulised rõngaga asjad, mida erialakirjanduses kutsutakse vahel rõngasteravikeks, vahel stilusteks ehk kirjutuspulkadeks. Tallinnast teatakse praegu kolme sellist teravikku: Jaani seegi kalmistu, Kivisilla eeslinna Tartu mnt 1 ja Sulevimägi 4/6 arheoloogilistelt kaevamistelt. Neist võiks vanim olla Oleviste kiriku lähedalt leitu, mis kaasleidude põhjal pärineb 13. sajandi esimesest poolest, ehkki välistada ei saa mõnevõrra varasemat ega hilisemat päritolu.

Sulevimägi 4/6 kinnistult leitud metallese – 13. sajandi alguse Novgorodi kaupmehe kirjutusvahend?

FOTO: Jana Ratas, TLÜ arheoloogia teaduskogu AI 6648: 23/542

Sulevimäe pealtnäha ilmetu ese kui võimalik 13. sajandi alguse kirjutusvahend muutub kahtlemata paeluvamaks, kui sellele lisada leiukontekst Nimelt tuli see 2003. aastal päevavalgele kohast, mida on aastakümneid seostatud muinasaja lõpu ja keskaja alguse Novgorodi kaupmeestehooviga. Kui nii, siis võime teravikust kõneleda kui Tallinna vanimast kirjapulgast, mis pealegi seostatav vene kogukonnaga Eestis. Seega jagub küllaga põnevust, kuid nagu sageli, tuleb väidetusse suhtuda ettevaatlikult. Ka käesoleva leiu puhul on kokkuvõttes rohkem küsimusi kui vastuseid.

Arutelud Loode-Vene võimalikust muinasaegsest kaubahoovist Tallinna alal ulatuvad vähemalt 20. sajandi keskpaika, mil Eesti-Vene muistsed sidemed pälvisid poliitilistel põhjustel kõrgendatud tähelepanu. Ilmselt oli ajaloolane Paul Johansen 1951. aastal esimene, kes julges 12. sajandi Visby eeskujul oletada, et venelastel oli samasugune peatuspaik ühes õigeusu kirikuga 11.–12. sajandi Tallinnas. Kuid juba 1950. aastate keskel määratles geograaf Leo Tiik kirjalike allikate najal keskaegse vene kiriku ja kaubahoovi täpsemalt, paigutades selle vahetult linnamüüri siseküljele Sulevimäe 4–6 kinnistutele, kus asus tollal (1950ndatel – toim.) veel hiliskeskaegne aidahoone.

FOTO: Pm

Tiik oli samuti veendunud, et Novgorodi kaupmehed tegutsesid siin juba enne hansalinna asutamist, väitele puudus ainult arheoloogiline tõestus. Kuid arvestades Eesti-Vene muistsete sõbrasuhete päevakohasust, ei jäänud Tiigi väidetu ainult akadeemiliseks oletuseks, vaid leidis peatselt kõlapinda linnaplaneerimisega tegelevates ametiasutustes – erinevalt ülejäänud Tallinna arheoloogilisest uurimisest, mis jäi pärast Raekoja platsi 1953. aasta teaduskaevamisi paarikümneks aastaks soiku.

Juba 1958. aastal eraldati Sulevimäe arheoloogiliseks uurimiseks erieelarvega vajalikud summad, et vana vene asula kohta uut informatsiooni koguda. Tolleks ajaks oli aidahoone lammutatud ning selle asemele kavatseti püstitada massiivne tööstushoone, mistõttu võib neid välitöid pidada isegi sõjajärgse Tallinna esimesteks päästekaevamisteks – põhimõte, mis leidis laiemat tunnustamist alles 1970.–1980. aastatel.

1958. aasta uuringud ei suutnud siiski Sulevimäel asunud vene kirikut ja kaubahoovi tuvastada. Leiti küll ohtralt nahkjalatsite katkeid, 13.–14. sajandi keraamikat ja puitnõusid, kuid mitte midagi slaavi asustusele osutavat. Sellegipoolest sai tänu paarile 14.–15. sajandi allikale järgnevatel aastakümnetel teaduskirjanduses Sulevimäest kui Tallinna algusaegadesse ulatuvast vene asulast fakt.

Alles 2003. aastal õnnestus kõnealust piirkonda arheoloogiliselt uuesti põhjalikumalt uurida. Seekord olid uuringud[i] mõnevõrra tulemuslikumad. Ehkki nii nõukogudeaegse trükikoja kui ka varasemate ehitustöödega oli siinne kultuurkiht ja vanimad tarindid tugevalt lõhutud, leiti lõpuks ainelisi tõendeid vene taustaga asustuse kohta. Kuigi õigeusu kiriku müüridele kaevamistega ei satutud, toetavad kümmekond arvatavasti 13. sajandist pärit matust, et tõepoolest, ilmselt asus kalmistu naabruses vene kirik. Samuti leiti jälgi eelkõige just Loode-Venele omasest käsitööst ning arvukalt sealsele piirkonnale tüüpilist 13.–14. sajandi keraamikat. Ka avastatud rõngasteravikule leiab identseid vasteid Novgorodi keskaegsete leidude seast. Seega võib tõepoolest möönda, et 13.–14. sajandil oli Sulevimäel vene asustus, kuid endiselt puuduvad ümberlükkamatud arheoloogilised ja kirjalikud tõendid, et vene kaupmehed oleks seda ala kasutanud juba veelgi varem.

Kui Sulevimäe seos keskaegse vene kaubahooviga on tõestatud, siis mida arvata leitud rõngasteravikust? Tuleb tunnistada, et selle lähem piiritlemine pole kerge. Eseme lihtne, kuid samas ainult ühte ja ainuõiget määratlust mittevõimaldav kuju on arheoloogidele aegade jooksul andnud palju tõlgendusvõimalusi. Nii on selliseid orasid kirjapulkade kõrval tõlgendatud ka söögiorgi, juuksenõela, telgivaia, vaibakinnituse ning veel palju muu ja ulmelisemana. Kuid lähtudes esemekuju universaalsusest, ei saa välistada, et ühte ja sama asja kasutatigi erineval moel või et eset tarvitatigi regiooniti-periooditi erinevalt.

Kui jätta kõrvale Sulevimäe leid kui kirjutusvahend, siis võiks kõne alla tulla veel vähemalt kaks tõlgendust. Vahest tasub nende esemete algkodu otsida hoopis 5. sajandi Iirimaalt, kus Rooma keisririigi ehtenõelte eeskujul hakati valmistama rõngaga rõivakinnitusvahendeid? Sellised rõngaspeaga nõelad olid Iirimaal populaarsed viikingiaja lõpuni ning nende eeskujul hakati samasuguseid esemeid valmistama ka 9.–10. sajandi Skandinaavias. Ehkki Rootsis ja Taanis lõppes rõngaga ehtenõelte kasutamine ammu enne Sulevimäe asustamist, ei saa lõpuni kindel olla, et nii see, kui ka esteetiliselt märkimisväärselt kenamad muinasaegsed eksemplarid mujalt Eestist leidsid pruukimist hilbukinnitina.

1840. aastal Õpetatud Eesti Seltsile annetatud rõngasteravik Soontagana linnamäelt.

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 39; foto: Tarvi Toome

Samas pole muidugi välistatud, et teravikku kasutati hoopis praktilisemal moel – nimelt on Novgorodis sarnast orki peetud juveliiri tööriistaks. Kuna Sulevimäel tegutses 13. sajandi lõpukümnenditel helmetegija, siis mine tea, ehk kuulus seegi ese tema varustuse hulka. Igal juhul näib praegu, et vanim arheoloogiline tõend slaavi kirjakultuuri kohta Eestis pärineb kirillitsaga savitüki näol siiski 13. sajandi Tartust,[ii] mitte Tallinnast. Kuid on täiesti võimalik, et tekst kraabiti sellele just rõngasteravikuga.

Tallinna suure tähtpäeva puhul ilmub kogu 2019. aasta jooksul iga nädal teadusportaalis Heureka arheoloogi ja TLÜ vanemteaduri Erki Russowi lugude sari, milles ta tutvustab pealinna põnevamaid arheoloogilisi leide.

 

[i] Seni ainus avaldatud kokkuvõte uuringutest: Villu Kadakas, Hanno Nilov, Various investigations in Tallinn and Harjumaa. – Archaeological Fieldwork in Estonia, 2003. Tallinn 2004, 160–175.

[ii] Vt Martin Malve, Ain Mäesalu. Kuidas Mare Aun leidis Tartus palmide alt keskaegse kiriku ja kalmistu. – Ü. Tamla, V. Lang, V. (toim.), Ajast ja ruumist. Uurimusi Mare Auna auks. Tallinn; Tartu 2014, 125–138.

Tagasi üles