Teadlased: «Maailma kõige ohtlikuma liustiku» sisemusse on sulanud hiiglaslik tühimik

Thwaitesi liustik.

FOTO: NASA

Thwaitesi liustiku sisemusse vaid kolme aastaga sulanud hiigeltühimiku kõrgus on ligi 300 meetrit ja pindala pea 40 ruutkilomeetrit.

Liustikku uurinud teadlaste sõnul on sellesse ilmunud õnarus niivõrd suur, et oleks omal ajal võinud mahutada 14 miljardit tonni jääd. Kõige häirivam on aga tõsiasi, et suurem osa sellest jääst on kaduma läinud vaid viimase kolme aastaga.

«Oleme aastaid kahtlustanud, et Thwaitesi liustik ei ole enda alla jäävate aluspõhja kivimitega tihedalt seotud. Tänu uue põlvkonna satelliitidele näeme me seda nüüd palju detailsemalt,» ütles uuringus osalenud Irvine’i California Ülikooli liustiku-uurija Eric Rignot NASA pressiteates.

Tühimiku tuvastamiseks vajaliku info said teadlased NASA Operation Icebridge’i käigus. Alates 2010. aastast käimas olnud missiooni eesmärk on uurida polaaralade arengut ja selle seoseid globaalse kliimaga. Saadud infot täiendati ka itaalia ja saksa satelliidiandmetega. Saadud tulemused näitavad lünka seni kasutatud polaarjää sulamise mudelites, kuna need ei arvesta liustikukeha sees toimuva sulamisega. Näiteks hindavad Rignot ja kolleegid nüüd, et globaalsest merevee taseme tõusust võib Thwaitesi liustiku tühimiku arvele panna peaaegu neli protsenti.

Tegemist on omamoodi kurikuulsa liustikuga, kuna teda peetakse nii teoreetiliste modelleerimiste kui ka reaalsete mõõtmiste põhjal kliimasoojenemise osas eriti vastuvõtlikuks. Seetõttu on ta koos lähistel asuva Männisaare liustikuga (ingl Pine Island Glacier) nimetatud «Lääne-Antarktika nõrgaks kõhualuseks» või ka maailma kõige ohtlikumaks liustikuks. Samas on ta riskipiirkonnana ka paljude maailma teadusasutuste teravdatud pilgu all.

Satelliidilt avastatud tühimik asub liustiku lääneosas, mis on ka enim avatud merevee tõusudele ja mõõnadele. Tõenäoselt ongi merevesi põhjustanud jää pinnaaluse sulamise, mida täheldati esmakordselt juba 1992. aastal.

Rignot’ ja kolleegide liustikutühimikku kirjeldav uuring ilmus teadusajakirjas Science Advances.

Populaarne

Tagasi üles