Teadlased selgitavad: mida teeb veredoping sportlase kehaga?

Pilt on illustreeriv.

FOTO: Grigori Sisojev / RIA Novosti / Scanpix

Keelatud veredopingu vahetatakse sportlase veri välja nende enda varem kogutud punastest verelibledest tiheda verega. Vastupidavus küll tõuseb, kuid vigade tegemine võib tuua kaasa surmaga lõppevaid tervisevigu, karmist karistusest rääkimata.

Üldpildis võib veredopingu põhimõte kõlada küllaltki lihtsakoeliselt – sportlaselt kogutakse treeningu ajal hapnikku kandvatest punastest verelibledest ehk erütrotsüütidest rikast verd, millega asendatakse enne võistlusi vaesem veri. Kuna tõuseb vere hapniku kandmise võime, kasvab võistluste ajaks ka sooritusvõime ning ka aeroobse pingutuse võimekus. Samas on see tegevus järelvalveorganite pideva tähelepanu all ning kuna vead võivad sportlasele nii karjääri kui ka tervise mõttes teravalt kätte maksta, on veredopingus välja kujunenud koguni oma salajane ekspertkond.

«Lühidalt öeldes on vereülekande mõju ikka see, et veri rikastub punastest verelibledest ja sellega paranevad oluliselt ka selle hapnikutranspordi omadused, mistõttu on organism võimeline töötama efektiivsemalt ja n-ö kõrgematel tuuridel. Ennekõike väljendub see vastupidavuse paranemises, kuna paraneb aeroobne võimekus ehk maksimaalne võimalik hapniku tarbimine. Piltlikult – kui süüa kvaliteetsemat toitu, jõuab keha rohkem tööd teha. Samamoodi on ka niimoodi töödeldud veri oluliselt sobivamas konditsioonis, et hapnikku transportida,» selgitas Postimehe järelpärimise peale Tartu Ülikooli spordibioloogia dotsent ja Eesti Antidopingu distsiplinaarkomisjoni liige Jarek Mäestu.

Nii Mäestu kui ka teine Postimehega rääkinud sporditeadlane, Tallinna Ülikooli spordibioloogia teadur Indrek Rannama rõhutasid, et ei ole ise sellise tegevusega kunagi otseselt seotud olla ega oska seetõttu ka taolise protseduuri üksikasjades kindel olla. Samas võimaldab bioloogiliste seaduspärade tundmine siiski teatud oletusi teha.

Indrek Rannama

FOTO: Peeter Langovits / Postimees / Scanpix

Rannama sõnul võib arvata, et ülekandeks kasutatav veri kogutakse baastreeningu ajal, kui see treenimisvõimekust ei piira.

«Baastreeningutel treenitakse pigem rasvast energia kätte saamist, mistõttu kasutab keha siis vähem süsivesikuid. Tol perioodil seda tõenäoselt võetakse. Intensiivse treeningu ajal hakkaks see juba treeningut ennast segama. Uuringud on näidanud, et külmas kliimas plasma maht väheneb ja et siis vere konsistentsi normis hoida, väheneb külmas ka punaliblede arv. Eks suusatamise puhul on keskmäestiku efekt külma pärast lühem ja seepärast nad ka niimoodi «mängivad». Võib arvata, et ehk kogutakse veri ülekande jaoks pärast mäestikulaagreid,» selgitas Rannama.

Pärast kogumist hoitakse verd külmutatud kujul, kuni algab selle sportlastele tagasi siirdamise aeg. Kuigi teoreetiliselt ei tohiks iseenda vere ülekandmisega suuri riske kaasneda, vähendab vere erütrotsüütidest küllastumine tuua kaasa vere viskoossuse tõusu ning see omakorda tõstab eluohtlike trombide tekkimise tõenäosust. Lisaks peab kõigi protseduuride juures olema väga ettevaatlik, et vältida vere riknemist ja võimalike infektsioonide teket.

«Ega ta riskivaba protseduur ole ning vigade korral võib tekitada ka eluohtlikke riske. Seepärast on ka sportlastel seda omal käel väga raske teha – tabada vere säilitamiseks õigeid stabiilseid tingimusi, õigesti sulatada jne. Sellepärast on ka vastavad spetsialistid olemas. Eks seegi on oskus, mis sest et tegevus ise ebaseaduslik,» ütles Rannama.

Kuidas veredopingut tuvastada?

Veredoping on Maailma Antidopingu Agentuuri WADA tähelepanu all juba aastakümneid. Kui hormoonide ja muude lisaainete puhul käib tuvastamine keemiliste markerite otsimise põhjal, siis inimese enda veri organismi keemilisi jälgi ei jäta. Peamine vereasenduse tuvastamise meetod on bioloogiline pass, mis moodustub sportlaste korduva testimise põhjal ning milles kajastub organismi normaalne koostis – kui palju on punaseid ja valgeid vereliblesid, milline on nende suhe vereplasmasse jne.

Jarek Mäestu

FOTO: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

«Verepassi järgi teame, kui palju hemoglobiini tase normaalsetes oludes kõikuda võib. Kui näiteks enamasti on sportlase hemoglobiini tase vahemikus 150-155, aga järsku on see tõusnud 162-166 juurde, siis on juba põhjust kahtlustada veredopingut, olgu see tehtud siis verevahetuse või erütropoetiini (EPO) süstimise teel,» selgitas Mäestu. EPO kasutamist saab tõendada juba spetsiaalsete testidega, lisaks on hetkel väljatöötamisel ka geeniekspressioonil töötavad diagnostilised meetodid.

Indrek Rannama sõnul on verepasside kasutuselevõtuga kaasnenud ülekantava verekoguse vähenemine, kuna nii jääb kõikumine väiksemaks ja ka sellega väheneb ka vahele jäämise võimalus.

Populaarne

Tagasi üles