Muusikateadlane: beebid vajavad ninnutamist

FOTO: ÅSE BENGTSSON / Bildhuset / Scanpix

Lastega pehme ja laulva häälega rääkimist ei peaks hukka mõistma, kuna teadusuuringute järgi on tänaseks teada, et sellest on kasu nii lapsele endale kui ka vanemale, kirjutab Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige Marju Raju.

Nähes ruumis beebit või väikelast, läheme temaga suhtlemisel automaatselt üle pigem laulule kui kõnele sarnanevale kõnemaneerile, mida inglise keeles nimetatakse terminiga motherese või sooneutraalselt parentese. Eesti keeles on olemas ilus termin hoidjakeel ja veelgi ilusam kõnekeelne ninnutamine. Sellist kõnemaneeri iseloomustab ennekõike suurem emotsionaalsus. Räägime beebiga kõrgema tämbriga, meloodilisemalt, valime edastamiseks pigem positiivsed ja sõbralikud sõnumid (muuseas ka keelame teda samal toonil), lausestruktuur on lihtne ja paljud sõnad mugandatud.

Ka ülejäänud keha töötab kaasa: kõneledes kaasnevad erinevad rõhutatud näoilmed, korduvad suured aeglased liigutused (näiteks pea noogutamine) ning nii mõnelgi tekib ka vastupandamatu soov beebit samal ajal paitada. Sellisele suhtlemisviisile läheme üle automaatselt ning see ei ole soospetsiifiline: ka isad, vanaisad, vennad, onud ja muud meestest sõbrad-sugulased suudavad beebiga sel viisil suhelda, mis tähendab, et meeste kaasamine laste eest hoolitsemisse pole kindlasti vaid viimase aja leiutis, mida sotsiaalministeerium propageerib, vaid seda on juhtunud piisavalt palju, et taoline muster on meisse sügavale sisse kodeeritud. Ka beebile lauldes läheme üle taolisele spetsiifilisele maneerile, millele omakorda lisandub laulmisest tulenev annus emotsionaalsust.

Aga siiski leian aeg-ajalt värskete lapsevanemate blogi- ja foorumisissekandeid teemal, kus nad rõhutavad, et «nemad küll niimoodi oma lapsega ei räägi, last tuleb võtta kui võrdset, rääkida temaga normaalselt». Ometi oleme kõik üksmeelel, et beebi on erivajadustega nii oma liikumises, toitumises, unevajaduses, kõigis igapäevastes tegevustes. Väga loogiliselt vajab ta erikohtlemist ka kõnelemisel. Toon välja kuus põhjust, miks hoidjakeel on beebile hea.

1. See on meile loomulik

Väikelastega suheldes on hoidjakeele kasutamine instinktiivne ning see on levinud erinevates kultuurides. Muuseas, seda on küllalt raske teeselda, veenev hoidjakeele esitus eeldab päris beebi olemas olekut samas ruumis. Ühes uuringus salvestati lapsevanemate laulmist kahes olukorras: esimesel juhul oli täiskasvanu üksi ja tal paluti laulda nii, nagu ta laulab oma lapsele, teisel salvestusel oli olukord autentne – ruumis viibis ka beebi, kellele laul mõeldud oli. Pärast paluti grupil inimestel esitusi kuulata ning hinnata, kummal juhul on esitus «ehtne». Täiskasvanud katseisikuid ei saanud ära petta, nad said laule kuulates aru, kas beebi on olnud salvestamise ajal ruumis või mitte.

2. Beebid eelistavad, kui nii teeme

Võrreldes tavahäälega kõnelemise või laulmisega eelistavad beebid kuulata hoidjakeele maneeriga esitatud kõnet ja laulu. Nad suudavad sellel hoida kauem tähelepanu ja reageerivad sagedamini naeratusega kui tavahäälega kõne või laulu puhul. Hoidjakeeles läheme automaatselt üle kõrgemale hääletämbrile, mida beebil on lihtsam kuulata, kuna tema kuulmistaju on kõrgematele sagedustele tundlikum.

3. Aitab kaasa beebi emotsionaalselt arengule

Beebid on väga vastuvõtlikud oma lähedaste emotsioonidele. Hoidjakeele kõrgema tämbriga ja rõhutustega saab emotsioone paremini edasi anda. Seega saab teatud sõnaga kaasas käiv emotsioonaalne väli beebile selgeks ammu enne, kui ta suudab mõista sõnade abstraktseid tähendusi.

4. Normaliseerib beebi kortisoolitaset

Paaripäevaste enneaegselt vastsündinutega tehtud uuring näitas, et kui vanemad neile vaid 10 minutit hoidjakeele maneeriga laulsid, muutis see beebi süljes mõõdetavat kortisoolitaset vastavalt vajadusele (tõstis või langetas). Kortisool on neerupealiste koores sünteesitav steroidhormoon, mida organismis peaks olema optimaalselt, liiga kõrge või madal kortisoolitase toob kaasa erinevaid ebameeldivaid sümptomeid. Enneaegsed beebid on tihti ala- või üleerutuse seisundis ning peavad taluma mitmeid meditsiiniprotseduure. Neil on paha olla, aga vaid oma vanemate hääle kuulmine aitab päriselt, objektiivselt mõõdetavalt. Kuulmissüsteem saab valmis juba väga varakult, raseduse 20. nädalal.

5. Häälestab beebit paremini keele omandamisele

Hoidjakeeles kasutame lihtsamat kõnekeelt, kus on võrreldes täiskasvanutega rääkimisele palju liialdusi ja kordusi. Kuna nii on piirid sõnade ja lausete vahel selgemad, aitab see beebil kõnet ajus paremini töödelda, mis esialgu viib tuttavate mustrite tekkimisele ning hiljem juba ka sõnadest arusaamisele.

6. Pole hea mitte ainult beebile, vaid sulle endale ka

Võib öelda, et hoidjakeel sarnaneb kohati isegi rohkem laulule kui kõnele. See mõjutab emotsionaalselt positiivselt last, aga ka sel viisil kõnelejat ja lauljat ennast. Laulmine vabastab kehas oksütotsiini – õnne, armastuse ja emadusehormooni (muuhulgas aitab see hormoon kaasa ka rinnapiima tekkele). Oksütotsiin vähendab ärevust, lauldes ja lapsega hoidjakeele maneeris suheldes teeme head ka endale, rahuneme, oleme rõõmsamad ja seeläbi loome parema pinnase beebiga tugeva emotsionaalse sideme loomiseks.

FOTO: Teadusagentuur

On teooriaid, mis väidavad, et juba eelajaloolisel ajal inimsuhtlusesse tekkinud hoidjakeele maneer on üks põhjuseid laulmise ja muusika tekkele. Muusika «seletamiseks» on ka muid teooriad (partnerivalik, tegevuste sünkroniseerimine, rituaalne suhtlemine kõrgemate jõududega), aga kõigi nende ühisosana saab välja tuua muusika olulisust emotsionaalsete suhete loomisele ja hoidmisele nii väikestes (perekond) kui suuremates gruppides (kogukond). Seega annab beebiga ninnutamine talle emotsionaalset tuge ja sellist elutarkust, midagi, mida «normaalsetesse sõnadesse» alati panna ei saagi.

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia algatatud artiklisarjas «Milleks meile alusteadused?» tutvustavad erinevate valdkondade teadlased oma erialasid ning selgitavad, kuidas uudishimu poolt juhitud teadus võimaldab nihutada inimkonna teadmiste piire.

Allikad:

Trainor, L. J., & Hannon, E. (2013). Musical development. In D. Deutsch (Ed.) The psychology of music. Third edition. Amsterdam etc.: Elsevier, 423-497.

Shenfield, T., Trehub, S.E., & Nakata, T. (2003). Maternal singing modualtes infant arousal. Psychology of music, 31, 365-375.

Kõrgesaar, H. (2016). Eesti hoidjakeele pragmaatilised erijooned ja dünaamika ning mõju lapse kõne arengule. Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste dissertatsioonid, 27.

Nakata, T., & Trehub, S. E. (2004). Infants´ responsiveness to maternal speech and singing. Infant behavior & development, 27, 455-464.

Trainor, L. J. (1996). Infant prefenerces for infant-directed versus noninfant-directed playsongs and lullabies. Infant behavior & development, 19, 83-92.

Populaarne

Tagasi üles