Doktoritööst selgub, et õpingud ei paku üliõpilastele piisavat väljakutset

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pilt on illustreeriv.
Pilt on illustreeriv. Foto: Elmo Riig / Sakala

Täna kaitseb Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi doktorant Kaija Kumpas-Lenk doktoritööd, milles keskendus väljundipõhise õppe rakendamisele Eesti kõrghariduses. Uuringust selgus, et õpiväljundites kavandatu ei paku üliõpilastele piisavat väljakutset.

Kiiresti muutuvas ühiskonnas on üha olulisemal kohal oskus kriitiliselt mõelda, luua, analüüsida, probleeme lahendada, pidevalt õppida ja enda õppimist juhtida. Õpiväljundid on justkui kõrgkooli lubadused õppijale, mille omandamisel on aga üliõpilasel endal väga oluline roll. Õppekava, millele tudengid kõrgkooli vastu võetakse, on sisuliselt õpingute plaan, mille täitmisel peaks üliõpilane omandama just need õpiväljundites kirjeldatud teadmised ja oskused, mis aitavad toime tulla väljakutsetega tööelus ja ühiskonnas laiemalt.

Kaija Kumpas-Lenk analüüsis oma doktoritöös kuue Eesti kõrgkooli ligi 80 ainekursuse õpiväljundeid ja enam kui 1300 üliõpilase- ning ligi saja kursusega seotud õppejõu hinnanguid.

Uuringust tuli välja, et õpiväljundites on enim keskendutud teadmiste meeldejätmise ja rakendamise oskustele. «Samas selgus, et kõrgemaid kognitiivseid oskuseid, nagu analüüsimine ja hindamine, oli vaid vähestes õpiväljundites. Mitte ükski õpiväljunditest ei olnud disainitud kõrgeimal kognitiivsel tasemel ehk millegi uue loomise tasandil,» kinnitas Kumpas-Lenk.

Uuringust selgus veel, et üliõpilased oleksid õpingutesse rohkem kaasatud ja motiveeritud õpiväljundeid saavutama, kui need nõuaksid suuremat vaimset pingutust. Teisisõnu, praegused vähenõudlikud õpiväljundid ei suuna üliõpilasi piisavalt oma õppimisse panustama.

Siinkohal on doktoritöö autori sõnul oluline küsida, et kui eesmärk on ainult teadmiste reprodutseerimine, siis kuidas kõrgkoolid vastavad tulevikuühiskonna ootustele?

Kaija Kumpas-Lengi hinnangul peavad kõrgkoolid tagama, et õppijad ei jää õppeprotsessis passiivseks ning et tõesti toimub üleminek traditsiooniliselt õpetaja- ning õpetamiskeskselt lähenemiselt õppija- ja õppimiskesksele lähenemisele.

Kumpas-Lenk leiabki, et õppijate ettevalmistamisel kiiresti muutuva maailma ning tööjõuturu vajadustele on õpiväljundeid senisest enam vaja disainida viisil, mis võtab arvesse üldpädevusi, nagu kriitiline mõtlemine, uute lahenduste loomine, meeskonnatöö ja oskus pidevalt õppida ning enda õppimist juhtida. Oluline on panustada õppejõudude pädevuste kujunemisse ja luua ainekursuseid, kus õpiväljundid, nendest lähtuv õppeprotsess ja hindamine on omavahel sidusad ning kus õpiväljundid nõuavad õppijatelt kognitiivset pingutust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles