Leho Tedersoo: müstiline seeneteadus uurib kõike õlletegemisest kahjuritõrjeni

Tõmmu külmaseen.

FOTO: Elmo Riig / Sakala / Scanpix

Vanarahvas on seeni pidanud kuradi käsilasteks. Õigusega. Aga vaevalt nad teadsid, et seente nahka läheb igal aastal ligi pool põllumeeste saagist

Seentel on oma riik

Seeneriik on looma- ja taimeriigi kõrval kolmas väga oluline organismide rühm. Kui tavainimene adub seent kui kukeseent või puravikku, mida saab metsast sügisel korjata ja patta panna, siis seeneriigi tegelik pale on hoopis teistsugune. Seened elavad peamiselt niidistikuna mullas ning elus ja surnud taimekudedes. Paljud üherakulised viburiga seened on kohastunud eluks veekeskkonnas. Viburita üherakulised pärmid elavad setetes ning suhkrute-rikkas keskkonnas, näiteks õienektaris.

Seente peamine funktsioon kõikides elupaikades on surnud organismide lagundamine, mis annab seentele energiat ja tagab taimede talitlemiseks vajaliku süsihappegaasi tekke. Oluline osa ligi viiest miljonist seeneliigist on haigustekitajad teistel mikroorganismidel, taimedel ja loomadel, sealhulgas ka inimesel. Seevastu nendesamade kukeseente ja puravike niidistik moodustab puujuurtega mullas seenjuurt ehk mükoriisat, mille peamine funktsioon on taimede varustamine vees lahustunud toitainetega; jala ja kübaraga moodustised – seente viljakehad - on seeneniidistiku kogumassiga võrreldes vaid väike paljunemiseks mõeldud organ, justkui õun õunapuu küljes.

Männiriisikad metsas. Seene viljakeha moodustab kogu organismist vaid väga väikese ja lühiajalise osa.

FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees / Scanpix

Miks tunda seeni?

Seeni paremini tundma õppides on võimalik vähendada taimehaiguste levikut ja suurendada põllukultuuride saagikust. Õiged maaharimisvõtted ja orgaanilised väetised suurendavad «heade» mükoriisaseente arvukust, mis omakorda vähendavad tõusmepõletiku ja teiste juurehaiguste levikut ning kiirendavad taimede kasvu ja saagikust.

Taimehaiguste kiire ja täpne määramine võimaldab kombineerida sobivaid tõrjemehhanisme, et vähendada majanduslikku kahju ning minimeerida keskkonna saastamist biotsiididega. Mitmeid seeni endid võib seevastu kasutada biotõrje preparaatidena putukkahjurite vastu. Biotõrjes rakendatavad seened eritavad toksiine, mis pidurdavad putukate elutegevust, ning piltlikult seedivad nakatunud putukad oma niidistiku kaudu ära.

Metsanduses on seened samuti tuntud kui ohtlikud juure- ja tüvemädaniku tekitajad ning lehtede ja võrsete haigused. Rahvusvahelise kaubanduse ja kliima soojenemise tõttu on paljud eksootilised haigusi tekitavad seened leidnud tee Aasiast või Põhja-Ameerikast Euroopasse ning edasi Eestisse. Tuntuim seenpatogeen, saaresurma põhjustaja Hymenoscyphus fraxinii, on ulatuslikult hävitanud harilikku saart Kesk- ja Põhja-Euroopas ning põhjustanud saarte asendumise muude lehtpuudega, mis suurendab ka saartega seotud putukate ja mikroorganismide väljasuremisohtu. Ka mändidel esineb mitmeid selliseid invasiivseid seenhaiguseid, ent hariliku männi kadumine meie loodusest oleks katastroofiline meie kultuurile, metsaelustikule ja ka metsamajandusele. Ohtlike seenhaiguste levik eeldab oskusi neid kiiresti ja täpselt määrata juba taimlates ja puukoolides, mille vahendusel saabub Eestisse hulgaliselt seenhaigustega nakatunud taimi eelkõige Poolast ja Hollandist.

Paneks seentele käpa peale

Bakterid on looduses seente peamised konkurendid toidu osas. Paljud seened toodavad bakterite allasurumiseks antibiootikume, millel põhineb kaasaegne meditsiin. Kuulsaima näitena sellest päästis penitsilliini eraldamine moosihallituselt ja selle kasutamine haavade tohterdamisel Teises maailmasõjas miljonite haavatute elud.

Praeguseks on seentest eraldatud kümneid erinevaid antibiootikume, mille kombineeritud kasutamine võimaldab tõrjuda ka väga raskeid haiguseid. Eesti rahvameditsiinis kasutatakse musta pässikut vähiraviks, ent hiinlased arvavad raviomadusi olevat kümnetel seeneliikidel. Need liigid ja paljud teisedki on intensiivse teadusliku uurimise all, et avastada ja eraldada aktiivseid kemikaale ja nende põhjal toota kunstlikke ravimeid ja taimekaitsevahendeid. Kuna enamus seeneliike kasvab arengumaade troopilistes metsades, esineb väga tugev konflikt suurte rahvusvaheliste ravimifirmade ja riikide vahel, kes peavad enda aladelt kogutud geneetilisi ressursse enda omadeks ja taotlevad õigust nende põhjal valmistatud produktidele.

Seeni peetakse madala toiteväärtusega gurmeetoiduks, ent paljude Aafrika, Aasia ja Kesk-Ameerika põlisrahvaste toidulaual on seentel tähtis koht. Seente korjamisega loodusest ja kasvatamisega spetsiaalsetes seenemajades tegeleb ainuüksi Hiinas mitu miljonit inimest. Seenekasvatus võimaldab efektiivselt ära kasutada põllumajanduslikke ja metsanduslikke jääkprodukte – saepuru, põhku, jämedaid oksi jms. Kuna seenekasvatus eeldab hooajaliselt ka madalaid temperatuure viljakehade arenguks, on Eestis selleks klimaatiliselt ja tooraine ohtruse tõttu hea perspektiiv. Siiski - suurte alginvesteeringute ja väheste teadmiste tõttu on enamik siinseid seenekasvatusi oma tegevuse lõpetanud. Seentel on lisaks toidule oluline roll ka alkoholitööstuses: õlle, siidri ja veini valmistamisel ei ole pääsu pärmseente teostatud käärimisprotsessist.

Eesti seeneteadlaste töö viljad

Seeneteadlased ehk mükoloogid tunnevad küllalt hästi maapinnal kasvavaid jala ja kübaraga seeni ning puidul kasvavaid torikseeni tänu nende viljakehade suurusele ja pilkupüüdvale välimusele, ent sellised liigid moodustavad vaid ligi 5% kõikidest seentest. Enamik haigustekitajaid ja lagundajaid seeni on mikroskoopilised ega ehita viljakehi. Nende seente eluviisi, patogeensete ja inimesele kasulike omaduste tuvastamiseks on kõigepealt vaja suuta neid seeni keskkonnast määrata. DNA-põhiste määramismeetodite pidev täiendamine ning algoritmide ja andmebaaside loomine liikide täpseks molekulaarseks määramiseks on kaasaegse seeneteaduse aluseid, milles on Eesti teadlastel maailmas juhtroll. Lisaks meetodite arendamisele ja globaalse seente elurikkuse mudeldamisele osalevad Eesti teadlased ka paljudes seeni käsitlevates rakendusuuringutes.

FOTO: Eesti Teadusagentuur

Kuna paljud haruldased seeneliigid on väärtusliku elukeskkonna indikaatorid, hinnatakse meil mulla- ja puiduseente ning samblike elurikkust looduskaitselisest aspektist. Ka põllumajanduses määrame «heade» mükoriisaseente ja «halbade» haigustekitajate arvukust erinevates viljelusviisides, mis võimaldab optimaalselt rakendada väetamist, maaharimist ja põllukultuuride vaheldumist. Metsades ja põldudel toimub pidev haigustekitajate sh invasiivsete liikide jälgimine ning eksperimentaaluuringud juuremädanike leviku tõkestamiseks puistutes. Eesti teadlased määravad hoonetes ka majavammi ja hallitusseeni ning nõustavad tõrjemeetodite osas.

Mitmetes projektides oleme uurinud söögiseente sh trühvlite Eestis kultiveerimise perspektiivi ning välja töötanud vastavad soovitused. Suurematel Eesti õlletootjatel on oma teaduslaborid, kus valitakse välja paremaid seenetüvesid ning töötatakse välja uusi tootmisprotsesse sortimendi laiendamiseks. Biotehnoloogia laborites uuritakse seentes sisalduvaid metaboliite farmakoloogilisest aspektist ning eraldatakse ja toodetakse seentest pärit laguensüüme muude tootmisprotsesside jaoks. Eesti seeneteadlaste teadustööde ja rakendusuuringute tulemusi ning produkte kasutatakse ettevõtetes ja ministeeriumites kodumaal, ent veelgi laiemini kogu Euroopas ja maailmas.

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia algatatud artiklisarjas «Milleks meile alusteadused?» tutvustavad erinevate valdkondade teadlased oma erialasid ning selgitavad, kuidas uudishimu poolt juhitud teadus võimaldab nihutada inimkonna teadmiste piire.

Populaarne

Tagasi üles