Üks võimalik Tallinna asutamispaik võib olla hoopiski mitte tänase vanalinna alal, vaid hoopis Tõnismäel, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Iga keskaegse linna kujunemisloo uurimisel on üks sõlmküsimusi, kus ja millal sai linnaline asustus alguse. Mõnel juhul on see üsna lihtne: vanima linnatuumiku asupaiga saab välja lugeda tänavavõrgustiku ja avaliku hoonestuse asetuse põhjal ning vahel pakub oletustele tuge säilinud kirjasõna. Sageli mõjutab oletusi ja väiteid ka arheoloogiline aines, mis aitab tuvastada võimalikke asustuspesasid või asulakohti, mille naabrusesse uus linn rajati. Parimal juhul aitavad esemeleiud (nt mündid) ning puiduproovid määrata keskuse asutamisaja isegi aastase täpsusega.

Tallinna puhul oleme seda «õiget» kohta ja aega otsides piltlikult öeldes kobanud aastakümneid pimeduses. Kuid viimase paari-kolmekümne aasta jooksul ajaloolistes eeslinnades toimunud ulatuslikud päästekaevamised on andnud olulise panuse mõistmaks, kuivõrd mitmekülgne on olnud linnaeelne ja asutamisaegne asustusmuster Tallinna lahe lõunakaldal. See on hea näide, kuidas vaid pikka aega ning tükkhaaval kogutud infokildudest hakkab tasapisi tekkima arusaam sellest, milline võis välja näha Tallinna asustus muinasaja lõpul ehk vahetult enne Valdemar II 1219. aasta ristiretke Põhja-Eestisse.

Veel suhteliselt hiljuti andis tooni arvamus, et linnaeelset asustust ehk Muinas-Tallinna tuleks otsida tänase vanalinna territooriumilt. Põhjenduseks toodi erinevaid arutluskäike, mis tuginesid lõpuni tõendamata oletustel – vanalinna korrapäratu tänavavõrk ning mitmekesine pinnareljeef andis suurepärase võimaluse silme ette manada rohkem või vähem keerulise ülesehitusega muinasasula.[i] Ehkki maastikuanalüüsi ja arheoloogiliste leidude nappuse põhjal seati Toompea-aluse muinaskeskuse olemasolu aeg-ajalt kahtluse alla, algas vanade hüpoteeside tõsisem murenemine siiski alles 1990. aastate suurkaevamistega Tõnismäe nõlval ja selle all. Ometi läks veel pea veerand sajandit, enne kui varasemad, arheoloogiliste kaevamiste käsikirjalistes aruannetes riivamisi esitatud mõtted trükisõnas kokku võeti.[ii]

Suuremad arheoloogilised päästekaevamised Tõnismäe piirkonnas 1988–2017. 1 - Barbara kalmistu (1988–1990, 1992, 1995), 2 - Roosikrantsi 9/11 (1996), 3 - Roosikrantsi 13 (2002), 4 - Pärnu mnt 22jj (2016), 5 - Pärnu mnt 31jj (2016), 6 - Tõnismägi 11a (2017)

FOTO: Jaana Ratas

Tänaseks hakkab pilt, et Tallinna muinasasustuse keset ei tasu otsida vanalinna territooriumilt, vaid hoopis Tõnismäe päikesepoolselt küljelt üha enam kuju võtma. Ent kuivõrd hästi on hüpotees Tõnismäe lõuna- ja idapoolsest nõlvast kui muinasaja lõpu asulast kaetud arheoloogiliste tõenditega?

Kui jätta kõrvale teoreetilised arutlused, mis pakkusid juba 1960.–1970. aastatel vanalinna kõrval ühte muinasküla ka Tõnismäele, on sellega seostatav arheoloogiline aines kogunenud üsna visalt. Osalt on see seotud arheoloogiliste kaevamiste eripäraga – uuringuid sooritatakse valdavalt seal, kus toimub kinnisvaraarendus. Tõnismäe piirkonnas on see aga hoogustunud alles viimastel aastatel. Lisaks tuleb arvestada, et võimalus midagi vana ja erakordset leida on tavaliselt suhteliselt tagasihoidlik, sest üha sügavamate vundamentide ja keldritega hoonete püstitamisel on majade alla jäänud vanemad inimtegevuse jäljed sageli pea täies ulatuses hävinud. Kuid vahel naeratab õnn ning Tõnismäe puhul on seda juhtunud päris mitmel korral: esmalt 1990. aastatel ning viimati 2010. aastatel.

Muinasaegseid leide Tõnismäe asulakohalt: 1 - nooleots, 2 - käevõru, 3 - sõlg, 4 - tuluskivi, 5 - savinõu, 6 - kuljus, 7 - nuga, 8 - ristpeaga ehtenõel

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu AI 5777: 1183, 1159, 470, 1198; AI 6109: II/445, II/34, II/983; AI 7575: 1666; foto: Jaana Ratas

1990. aastate kaevamised Roosikrantsi tänaval andsid esimest korda kinnitust, et tänase Vabaduse väljaku kohal asunud väikese soostuva veesilma lõunakaldal toimetati hiljemalt I aastatuhande lõpusajanditel. Ühtegi muinasaegset hoonejäänust küll toona ei leitud, kuid asula olemasolule viitas kaotatud tarbeasjade kõrval veel ka kuni 42 m pikkuse lõiguna säilinud tee Toompeale. Võimalik, et see tänapäeval Roosikrantsi tänava vanalinnapoolsesse otsa jääv ala ei olnudki enne linna asutamist ehitistega kaetud, sest vitsaedadega palistatud muinastee naabrusest avastati ohtralt künnijälgi. Seega asusid siin ilmselt muinasasula põllud, mis, tõsi küll, võivad dateerivate leidude puudumisel samahästi pärineda nii märkimisväärselt varasemast ajast kui ka olla seotud juba tärkava 13. sajandi linnaga.

1996. aastal Roosikrantsi 9/11 kaevamistel leitud ohtrate vankriroobastega tee. Roobastest leitud esemekatked ning puiduproov dateerivad tee 11.–13. sajandisse

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu arhiiv, foto: Vladimir Sokolovski

Uus võimalus heita põhjalikum pilk Tõnismäe maapõue avanes alles mõni aasta tagasi, seekord Pärnu maantee alguses. Nende uuringute tulemused on aga linnaeelse asustuse tuvastamise seisukohast mõnevõrra problemaatilised. Ühest küljest leidis arvukate savinõukildude, koldeasemete ja isegi võimalike ehitiste postiaukude najal taas kord kinnitust, et kõnealune piirkond oli asustuseks soodne juba pronksiajal. Ent märksa keerulisem on olnud kindlaks teha muinasaja lõpusajandite elutegevust – üksikud savinõukatked, ehtenõel ja 11. sajandi lõpu mündiaare kinnitavad küll ümbruskonna kasutust kultuurmaastikuna, kuid kuidas paigutada see laiemasse asustusloolisesse raamistusse, on praegu pigem teoreetiliste arutluste pärusmaa. Seda siiski ühe, kuid see eest kõneka erandiga, milleks on 2016. aasta sügistalvel Pärnu maantee 22–24 kinnistul avastatu. Sellest tuleb põhjalikumalt juttu aga juba järgmises kirjutises.

Tallinna suure tähtpäeva puhul ilmub kogu 2019. aasta jooksul iga nädal teadusportaalis Heureka Erki Russowi lugude sari, milles ta tutvustab pealinna põnevamaid arheoloogilisi leide.

[i] Need niiöelda arheoloogia-eelsed vanemad linnageneesiteooriad on hästi kokku võetud 1990. aastate alguses: Dmitri Bruns, Tallinn. Linnaehituslik kujunemine. Tallinn 1993.

[ii] Vt nt Marika Mägi, Rafala. Idateest ja Tallinna algusest. Tallinn 2015; Toomas Tamla, Lyndanise lahingust (1219) ja Tallinna varasest asustusest. – Vana Tallinn, 27 (31). Tallinn 2016, 9–31.