Miks on suurel linnul madalam lauluhääl kui väikesel

Pilt on illustreeriv.

FOTO: AGAMI/H. Bouwmeester / imago/blickwinkel/Scanpix

Sadade värvuliste liikide uuringus selgus lindude laulu reeglipära põhjus, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.

Linnulaul on loodusmaastiku lahutamatu osa. Kuna peaaegu kõik linnuliigid kasutavad laulu (või muid häälitsusi) omavahelises suhtluses, on alust arvata, et laul on kujunenud mitmete keskkonna ja liikide omaduste põhjal. Kuigi laulvaid linde on looduses palju – värvulised, kellest suur osa on laululinnud, moodustavad poole linnuliikidest –, on linnulaulu kujunemist keerukas uurida; piiravaks on eelkõige liikide laulude heakvaliteediliste salvestiste nappus. Üksikute liikide laulu parameetreid on uuritud palju, kuna sellest sõltub paljude lindude puhul nende sigimisedu, kuid ülevaatlikud uuringud seni siiski puudusid.

Siinkohal on abi olnud harrastusteadlastest, kes on suure hulga erinevate lindude laulunäidiseid koondanud kõigile ligipääsetavasse internetipõhisesse andmebaasi xeno-canto. Just selles andmebaasis olevaid salvestisi kasutasid teadlased värvuliste laulu evolutsiooni uurimiseks ja analüüsimiseks ning põlvnemise ja ökoloogiaga seoste loomiseks. Uuringu käigus tugineti kokku 578 värvulise liigi 5933 laulu keerukusele (laulu sageduste standardhälve) ja nootide kõrgusele (song pitch).

On teada, et linnulaulu mõjutavad ka nii linnu noka ja hääleaparaadi ehitus kui ka keha suurus ning keskkonnatingimustest eelkõige taimestik – näiteks tihedas taimestikus on kõrgsageduslike helide levik pärsitud, madalsageduslikud taustahelid summutavad aga madalate nootide levimist.

Kuigi enne uuringu läbiviimist eeldati, et lauluoskus seostub lindude monogaamsuse ning sama liigi emas- ja isaslinnu väliste erinevustega, seost siiski ei tuvastatud. Küll aga ilmnes, et lindude kõrgeimate nootide kõrgus sõltub kehasuurusest – väikesed linnud laulavad kõrgemalt ja seda sõltumata nende fülogeneetilisest taustast. Samuti selgus, et laulu kujunemist on mõjutanud ka klimaatilised (näiteks temperatuuri) ja geograafilised (asukoha taimede biomass, lokaalne lindude liigirikkus) eripärad. Linnu laul muutub keerukamaks elupaiga mitmekesistudes, mis lubab järeldada, et keerukamalt laulavad suuremad ja mitmekesises elupaigas elavad liigid.

Uuringu põhjal võib väita, et linnulaul sõltub suuresti biogeograafilisest regioonist, kuid mitte liigi elukäigust ja sugulisest valikust. Autorid manitsevad, et tulemused on veenvad, kuid kuna valim moodustas vaid 10 protsenti värvuliste liigirikkusest ning analüüsiti vaid lihtsasti mõõdetavaid laulu tunnuseid, ei pruugi uuringu tulemus kajastada lõplikku tõde, vaid on pigem esimene samm edasiste täpsustuste tegemiseks. Selleks on aga vaja harrastusteadlaste veel suuremat panust andmebaasi täiustamisse kvaliteetsete salvestistega, eriti napib kvaliteetseid salvestisi troopilistelt aladelt.

Uuring ilmus teadusajakirjas Evolution.

Populaarne

Tagasi üles