Avastus: miimikaga suhtlemine võib olla loomariigis arvatust oluliselt levinum
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
27. märts 2019, 13:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erinevalt kõigist teistest seni teadaolevatest näoilmete abil suhtlevatest loomadest on päikesekarud aga selgelt erakliku eluviisiga.
Eri liikides esinevat miimikat uurivad teadlased on aastaid teadnud, et keerukate sotsiaalsete struktuuridega ühiskondi moodustavad sotsiaalsed liigid nagu inimesed, šimpansid, orangutangid, gorillad ja muud inimlased. Eeldus oli, et järelikult peab näoilmete abil üksteisele märkide saatmine olema omane ennekõike sotsiaalsetele loomadele. Keegi polnud aga kontrollinud võimalust, et ka üksiku eluviisiga loomade puhul võib seda esineda. Looduses üksinduses elavad loomad kohtuvad teatavasti harva ning seetõttu on ka nende miimika uurimine keeruline, kirjutab New York Times.
Seetõttu oli ka primatoloog Marina Davila-Rossi ja tema kolleegide jaoks ootamatu, kuid hea avastus, et Malaisias on olemas üksiku eluviisiga päikesekarude (Helarctos malayanus) rehabilitatsioonikeskus, kus elab piiratud pindalal koos terve hulk metsaraie tagajärjel koduta jäänud loomi. Üldine eesmärk on küll loomad loodusesse tagasi lasta, kuid kes loodusesse laskmiseks ei sobi, jäävadki pikaajaliselt viie-kuuekesi suurtesse aedikutesse elama.
Miimika rolli kindlaks tegemiseks filmisid teadlased üles tundide kaupa materjali nende loomade omavahelist suhtlust. Kokku jälgiti 22 isendit ning erilise tähelepanu all olid olukorrad, mil karud kas mängisid või sõbralikult maadlesid. Kogutud andmete uurimisel selgus, et ka päikesekarude puhul on miimika suhtluses siiski oluline, kirjutavad nad nüüd teadusajakirjas Scientific Reports. Kui üks loom mõne grimassi näole manas, võis tihti näha teist seda kordamas.
Teadlaste tõlgenduses ei saanud järelikult tegemist olla lihtsalt emotsiooni väljendamisega, vaid miimika taga pidi olema konkreetse sõnumi saatmine, kuigi saadetud märkide tähendus ei ole veel teada. Kui see on nii ühe konkreetse üksindase eluviisiga looma puhul, võib miimika abil märkide vahetamine olla aga kogu loomariigis oluliselt levinum kui seni arvatud.