Uuring: vereparasiidid võivad aeglustada linnu naasmist pesitsusalale

FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees / Scanpix

Kevadel viimaste seas siia jõudnud lindude seas on vereparasiitide esinemine värske uuringu kohaselt ligi kaks korda kõrgem, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.

Lindude saabumisperiood pesitsusaladele on mitmeid nädalaid pikk. Esimesed saabujad saavad küll väikese eelise pesapaikade hõivamisel, kuid võivad ilma halvenedes täbarasse olukorda sattuda. Kuigi varasemast saabumisest saadav kasu on reeglina suurem, saabuvad linnud ometigi pesitsusaladele erinevatel aegadel.

Itaalia rannikul asuva Ventotene saarel ühe kuu jooksul kevadrändel peatuvate suitsupääsukeste (Hirundo rustica), must-kärbsenäppide (Ficedula hypoleuca), lepalindude (Phonicurus phoenicurus) ja kadakatäkside (Saxicola rubetra) vereproove uurides selgus, et hiljem rändavate lindude seas oli vereparasiitidega Haemoproteus ja Plasmodium nakatunud linde peaaegu kaks korda rohkem (15,7% vs 31,1%). Nakatunud lindude osakaalu suurenemine rändeperioodi edenedes lubab järeldada, et vereparasiitidega nakatumine mõjutab lindude saabumist.

Nimetatud mikroskoopilised parasiidid levivad linnult linnule eelkõige verd imevate putukate kaudu, mistõttu nakatunud linnud võivad nõrgeneda ja kaotada söögiisu, harvadel juhtudel ka nakkuse tõttu surra.

Keskmiselt saabusid nakatunud linnud saarele 2,5 päeva hiljem kui terved linnud, kuid huvitaval kombel ei erinenud nakatunud lindude kehakaal, rasvavarude hulk ning teised biomeetrilised ja verenäitajad tervete lindude omadest. Seega suudavad nakatunud linnud parasiitide võimalikke negatiivseid mõjusid kompenseerida määral, et need ei avaldu füüsises (või siis ei suudetud neid mõõta). Nakatunud lindude veres oli ka rohkem leukotsüüte ehk rakke, mille ülesandeks on haiguslike protsessidega võitlemine – see viitab, et immuunsüsteemi tõhusaks toimimiseks kasutasid linnud energiat, mida nakkuse puudumisel oleks saanud kasutada näiteks rände kiirendamiseks.

On teada, et linnu võime rännata sõltub nii tema toitumisest kui ka tervislikust seisundist – nälginud ja haige lind ei suuda üldse või kui suudab, siis liigikaaslastest pikemate puhkepauside tõttu rännata aeglasemalt, mis põhjustabki hilisema saabumise. Rände venimine pikemaks paari päeva võrra võib näida tühine, kuid väikestele värvulistele, kes tõenäoliselt saavad võimaluse pesitseda vaid üks kord elus, võivad neil päevadel olla tõsised bioloogilised tagajärjed.

Uuring ilmus ajakirjas Journal of Zoology.

Tagasi üles