Uuring: suurem osa e-residente on pärit niigi digitaalselt arenenud riikidest
Kuigi e-residentsuse puhul rõhutatakse tihtipeale selle eelist nende riikide kodanike jaoks, kelle riikide e-areng on madalam, moodustavad sellised inimesed kõigist e-residentidest hetkel vaid umbes kümnendiku.
Olukorras, kus üha enam avaliku- ja erasektori teenuseid digitaliseerub, muutuvad ka digitaalse tuvastamise ja autentimise võimalused kodanike jaoks järjest olulisemaks. Üks digiautentimise vorme on e-residentsus, millega antakse juurdepääs digitaalsetele teenustele ilma vajaduseta otseselt riigis resideerumiseks.
Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi professori Anu Masso e-residentsuse uurimisrühm avaldas hiljuti artikli «Transnational Digital Identity as an Instrument for Global Digital Citizenship: The Case of Estonia’s E-Residency», kus analüüsitakse e-residentsuse digitaalsete võimaluste ja digitaalse ebavõrdsusega seotud aspekte ning seoseid taotlejate motivatsioonide ja nende päritoluriikide e-valitsuste arengutasemete vahel.
«Meie analüüsis kasutatud Eesti e-residentsuse 2014-2017 aasta taotlusandmed näitavad, et ehkki e-residentsuse programm saavutas globaalse haarde juba esimeste aastate jooksul, on taotlejate taust kodakondsusjärgse päritoluriigi osas geograafiliselt väga ebaühtlane,» selgitas Uurimisrühma liige ja artikli esimene autor, Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorant Piia Tammpuu.
Uuringu peamine panus oli autorite sõnul mitmetasandilist analüüsimeetodit kasutades selgitada taotlejate motivatsioone, võttes arvesse nii nende sotsiaal-demograafilist tausta (nt kodakondsust) kui ka nende päritoluriikide digitaalseid ja majanduslikke erinevusi. Analüüs näitaski, et e-residentsuse taotlemise motivatsioone selgemalt eristavaks tunnuseks oli EL kodanikuks olemine/ mitte-olemine ja päritoluriigi e-valitsuse arengutase. Digitaalselt enam arenenud riikide kodanikud taotlevad e-residentsust tõenäolisemalt üldise huvi tõttu, määratledes end kui «e-residentsuse fänne». See-eest digitaalselt suhteliselt vähem arenenud riikide kodanikud soovivad programmiga liituda sagedamini instrumentaalsetel ehk e-residentsuse kasutusvõimalustega seotud põhjustel – näiteks soovides juurdepääsu Eesti e-teenustele.
Uuringust selgus, et 90 protsendi taotlejate puhul oli tegemist selliste riikide kodanikega, kelle e-valitsuse arengutase on ÜRO e-valitsuse arengutaseme indeksi (E-Government Development Index ehk EGDI) järgi kas väga kõrge või kõrge. Vaid kümnendik e-residentsuse taotlejaid oli pärit riikidest, mille e-valitsuse arengutase on indeksi järgi keskmine või madal. Nii on e-residentsuse programmist potentsiaalselt kasusaajate seas valdavalt nende riikide kodanikud, kes on globaalses mõttes oma riigi pakutavate digitaalsete võimaluste poolest juba suhteliselt paremas seisus. Ehk teisisõnu on Eesti riigi pakutav lahendus vaatamata e-residentsuse programmi globaalsele levikule enam kättesaadav nn digitaalselt võimekamatele ning peegeldab seega olemasolevaid riikide- ja regioonidevahelisi digitaalseid lõhesid.
Piia Tammpuu selgitab, et Eesti e-residentsuse kui riiklikult toetatud ja globaalselt kasutatava digitaalse identiteedi puhul rõhutatakse selle eelist nende riikide kodanike jaoks, kelle riikide e-areng on madalam. Seetõttu sooviti analüüsida, kas ja kuidas e-residentsuse programm aitab kompenseerida teatud digivõimaluste puudumist just digitaalselt vähem arenenud riikide kodanike puhul. Analüüs aga näitas pigem vastupidist, kuna põhiosa taotlejatest on digitaalselt kõrgelt arenenud riikidest. Samas – digitaalselt vähem arenenud riikidest taotleti e-residentsust eelkõige tulenevalt praktiliselt huvist kasutada teatud e-teenuseid ja digitaalseid lahendusi. Ehk siis sellist kompensatsiooni-efekti on siiski kaudselt näha.
«Kokkuvõttes juhime oma analüüsiga Eesti e-residentsuse programmi ja selle pakutavate hüvede puhul tähelepanu digitaalse ebavõrdsusega seotud aspektidele ning tõstatame küsimuse, kuivõrd e-residentsuse taoline algatus aitab pikemas perspektiivis vähendada või pigem taasluua globaalset digitaalset ebavõrdsust erinevate riikide kodanike vahel,» lisas Anu Masso.
Tema sõnul võib tuginedes läbiviidud uuringule eeldada, et nimetatud ebavõrdsused võivad avalduda ka konkreetsetes viisides, kuidas e-residendi ID kaarti kasutatakse: kuivõrd on tagatud juurdepääs erinevatele teenustele, milline on teadlikkus võimalikest e-residentsuse käigus loodud andmetest, arvamused seoses võimalike riskide ja võimalustega. Nimetatud teemad vajavad aga täiendavat kvalitatiivset uuringut, leidmaks parimad viisid digitaalse ebavõrdsuse vähendamiseks.
Professor Masso uurimisrühm viib hetkel läbi täiendavaid süvaintervjuusid e-residentide hulgas, et selgitada lähemalt nende arusaamasid enda kui globaalsete digitaalsete kodanike õigustest ja kohustustest ning oma digitaalsete jalajälgedega seotud võimalustest ja riskidest.