NUKU teatri hoovist leitud väike kerajas sangaga anum võib olla vanim Eesti alalt leitud palverännuese, kirjutab arheoloog Erki Russow

Tallinna 13. sajandi linnapildi lahutamatuks osaks olid linnakodanikest kaupmeeste ja käsitööliste kõrval ka teiste seisuste esindajad. Siin-seal võis kohata sõdalasi ning Taani kuninga vasalle, arvukalt liikus ringi linna tagamaalt ja Soome rannikult turule kauplema tulnud talupoegi, sadamasse saabunud laevadelt meremehi jne. Kuid omaette selgelt äratuntava seltskonna moodustasid kasvava hansalinna usueluga seotud jumalateenrid: linnakirikute juures teenivad vaimulikud ning kloostrite elanikud.

Millal täpselt esimesed kloostriasukad oma jala Tallinna maadele tõstsid, pole endiselt teada. Kindlasti oli tegusaid munki Valdemar II ristisõdijate väes, sest suuresti nende õlule jäi Põhja-Eesti ristiusustamine 1219.–1220. aastal. Samuti käisid eri mungaordude esindajad Tallinnas ning mujal Liivimaal paavsti lähetatud diplomaatiliste saatkondade koosseisus. Ent küsimus, millal pandi nurgakivi esimesele kloostrile Tallinnas, pole seni siiski kindlat vastust leidnud. See võis olla juba 1220. aastate lõpus, mil praeguse toomkiriku läheduses tegutsesid Lõuna-Skandinaaviast saabunud dominiiklased[1], ent üheselt kloostrikompleksi rajatistena tõlgendatavaid hooneid pole siiski ei kiriku alt ega Kiriku platsilt seni leitud. Võimalik, et esimesel Valdemari vallutuse järgsel aastakümnel Toompeal askeldanud mungad ei jõudnudki endast ühtegi tõsisemat ainelist jälge maha jätta ning hilisemate aastasadade hoogne ehitustegevus Tallinna piiskopkonna katedraali ümbruses kustutas sellegi vähese, mida mustade vendade eestvõttel suudeti püstitada.

Ka kloostriehituse järgmisi samme Tallinnas varjutab uduloor. On oletatud, et dominiiklased naasid pärast põgusat pausi 1230. aastate lõpul, kuid vendadest on enam kirjalikke jälgi jäänud siiski alles sama aastasaja keskpaigast ning eriti sellele järgnevatest kümnenditest, kui Toompealt koliti all-linna praeguse Vene tänava äärsele krundile.

Sama ebaselge on ka teise Tallinna kloostri, naistsistertslaste Püha Mihkli kloostri algusaeg tärkavas hansalinnas. Kirjalikud allikad vaikivad kloostri asutamiskuupäeva ja -aasta osas, kuid nunnad toimetasid praeguse Gustav Adolfi gümnaasiumi territooriumil Suur-Kloostri tänaval ilmselt juba mõnda aega enne 1249. aastat. Umbes samasse ajajärku ehk 13. sajandi keskpaika jäävad ka vanimad kloostriga seostatavad arheoloogilised jäljed tulevase kloostrikompleksi südames. Seega seadsid mungad-nunnad end Tallinnas sisse juba esimese kolonistide põlvkonna ajal, hankides mõlemale kloostriordule tüüpiliselt oma tegevuseks sobivad kinnistud vahetult linnamüüriäärsel alal.

NUKU teatri kinnistu asub 13. sajandi keskpaigas asutatud Mihkli naistsistertslaste kloostri aiamaa kõrval. 2013. aastal leitud metalleseme leiukoht on tähistatud punktiga.

FOTO: Jaana Ratas

Kui dominiiklaste kloostri käes olnud kompleks on tänapäeva linnamaastikul üsna hästi jälgitav, siis sedasama ei saa öelda naistsistertslaste asuala kohta. Tõsi, Mihkli kloostri tuumik joonistub selgelt välja gümnaasiumihoonena, kuid nunnade valduste piirid küündisid põllumaa ja puuviljaaedadena isegi teisele poole linnamüüri, kuni Kalamajani. Ka vahetult kloostrikompleksi naabrusesse jäi nunnade haritavat maad, mis ulatus ilmselt peaaegu NUKU teatri kinnistuni Nunne tänaval.[2]

Vahemere-äärsete maade palverändurid kasutasid pudelilaadseid ampullasid juba hiljemalt 3.–4. sajandil. Pildil on 6.–8. sajandi savipudel, mis pärineb märterpühakule, Rooma sõdalasele Menasele pühendatud palverännukohast Egiptuses.

FOTO: Metropolitani Kunstimuuseum New Yorgis

Siiski pole üheselt selge, kas juba esimesed Tallinnas tegutsenud naistsistertslased kõplasid oma kapsaid sealsamas, kus aastasadu hiljem, sest nunnade 13. sajandi keskpaiga kinnisvara täpset ulatust me ei tea. Võimalik, et seda aitab täpsustada üks 2013. aastal NUKU teatri hooviala arheoloogilistel kaevamistel päevavalgele tulnud väike kerajas, algselt kahe pisikese sangaga metallanum, millel on ühel või teisel moel kultuslik taust. Kaasleidude põhjal sattus ese maapõue 13. sajandi lõpus, kuid see osutab purunenud pudelikese minema viskamisele, mitte selle kasutamisele – see jääb pigem 13. sajandi keskpaika, kui isegi mitte veel varasemasse aega.

Ehkki Eestist ei ole ühtegi samasugust ja -aegset metallpudelikest seni teadaolevalt leitud, pole asja olemuse ja võimaliku otstarbe tuvastamine keeruline: tegemist on nõuga, mida erialakirjanduses nimetatakse ampullaks. Nimetus on tuletatud Rooma nõuvormist, milles hoiti salvi, lõhnaõli või veini, kuid kristliku kultuuri kontekstis on „ampullal“ siiski kitsam tähendus. Nimelt kasutasid Vahemere-äärsete maade palverändurid selliseid kahe sangaga ümmargusi savist pudeleid hiljemalt 2.–3. sajandist alates anumatena, kuhu oma rännaku sihtpunktis koguda kas pühapaigast võetud mulda, vett pühast allikast või kultuskohas jagatud õli. Siinkohal oleks üks tüüpilisi näiteid varakeskaegse püha Menase kultusega seotud palverännupudelike, mida on lõunapoolsest Euroopast teada sadu.

Kuigi anumake saadi koos 13. sajandi lõpu leidudega, pärineb ese ise ilmselt linna alguskümnenditest.

FOTO: Jaana Ratas

Ka kõrg- ja hiliskeskaegses Põhja-Euroopas leidsid ampullad laialdast kasutamist, kuid senise savist pudelikese kõrvale ilmusid üha enam teistest materjalidest anumad, eeskätt vase- ja tinasulamist tehtud versioonid. Sageli on metallampullad ka kaunistatud, kuid üldjuhul jääb pudelite täpsem päritolu siiski teadmata. Tuntuim ampullade jagamiskoht oli Inglismaal Canterburys märterpühak Thomas Becketile pühendatud kultuskoht, kuid metallist ampullasid kasutati mujalgi naabruskonnas, samuti paljudes 13.–16. sajandi Prantsuse ja Saksa pühapaikades.

Seega võiks NUKU teatri hoovist leitud ampulla olla praegu vanim Eestist tuntud palverännuese, mille sidumine lähikonnas asuva naistsistertslaste kloostriga tundub olevat üsna loogiline: võimalik, et sarnaselt 14.–15. sajandi Inglismaaga, kus eelkõige põllumaadelt avastatud tinast ning tahtlikult purustatud ampullasid seostatakse viljakusmaagiaga, kasutasid samasugust rituaali ka Mihkli kloostri nunnad. See on mõistagi oletus, millele arheoloogiline leiukontekst omalt poolt tuge ei paku. Pealegi ei ole eseme sidumine palverännuga ainus tõlgendusvõimalus, sest viimastel aastatel on just vasesulamist ampullade kasutuse kohta välja pakutud ka teistsugust otstarvet, mis siiski ei välista pudelikese seostamist kloostriga.

Nimelt tuntakse Inglismaalt vasesulamist ampullasid, mille välisküljele graveeritud tekst viitab üsna üheselt anuma sisule ja kasutusviisile ehk keskaegses kirikus kasutatud kolmele pühale õlile: oleum infirmorum haigete võidmiseks, oleum catechumenorum kristliku õpetuse kinnituseks ja preestrite ordineerimiseks ning chrisma ristimiseks. Niisiis pole võimatu, et Nunne tänava leid seostub palverännaku asemel hoopis Mihkli kloostri esimeste nunnade või preestrite pühitsemisega, kuid sarnaselt kloostri asutamisajaga jääb seegi ilmselt vaid oletuseks.

Tallinna suure tähtpäeva puhul ilmub kogu 2019. aasta jooksul iga nädal teadusportaalis Heureka arheoloogi ja TLÜ vanemteaduri Erki Russowi lugude sari, milles ta tutvustab pealinna põnevamaid arheoloogilisi leide.

1       Rein Zobel, Tallinn (Reval) keskajal. Linnaehitus 13.–14. sajandil. Tallinn, 2009. Lk 60–63.

2       Jaan Tamm, Tallinna püha Miikaeli klooster. Ehitus- ja uurimislugu. Tallinn, 2009. Lk 26.