Kolm Tallinnast leitud inimkujutistega savikannude katket võivad olla märgid pealinna jõudnud Lübecki kaupmeheprouadest, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Kui Valdemar II purjetas 1219. aasta sügise hakul tagasi Taani, jäi temast Toompeale maha jõudsalt kerkiv kivilinnus ning esimene paikne kristlaste kogukond – garnison kindluses, misjonitööle pühendunud piiskopid ja mungad ning uue keskuse rajamiseks-püsimiseks vajalikud käsitöölised ja kaupmehed. Kas ja kui paljud neist jäid siia päriseks, pole teada. Teatud mööndusega võime ristisõdalaste seast otsida esimesi keskaegse asula elanikke, nagu näiteks 1221. aastani Taani asehaldurina tegutsenud Lundi peapiiskop Andreas Sunonis ning kuninga poolt Tallinna piiskopiks nimetatud Wescelinus. Ka järgnevate aastate kirjasõnast leiab üksikuid nimeliselt mainitud isikuid, kes on mõnda aega siin viibinud, ent nende sidumine kaubalinna elanikkonnaga oleks sama meelevaldne kui nimetada neid piiskoppe esimesteks tallinlasteks. Pealegi ulatub Tallinna ala püsiasustus Valdemari tulekust palju kaugemale minevikku.

Seega valitseb Tallinna vanimate linnaelanike lähema päritolu suhtes siiani valdavalt teadmatus, kuid kaudsete andmete põhjal saame siiski oletada, kust võisid pärineda esimesed teadlikult siia ümber asunud inimesed. Kõige vahetumat infot pakuksid mõistagi 13. sajandiga seostatavad inimluud, kuid paraku on Tallinnast selle perioodi matuseid säilinud vaid haruharva.

Migratsiooni lähtepunkte oli kahtlemata arvukalt. Oma kaalukas osa Läänemere äärde 13. sajandil tekkinud linnade asutamises oli Reinimaalt ja Vestfaalist pärit kaupmeeskonnal, kelle hõbedasi jalajälgi leiab muu hulgas juba Eesti 12. sajandi aaretest.1 Ilmselt tuleb just nende piirkondadega seostada ka Mõõgavendade ordu kutsel 1230. aastal Ojamaalt Tallinna ümber asunud saksa kaupmehi, keda, kui uskuda omaaegset algallikat, saabus siia 200 ringis. Samas väärib meenutamist, et 13. sajandi algupoolel kuulus suur osa Läänemere lõunakaldast Taani kuningriigi koosseisu, mistõttu sattus 1220.–1240. aastatel Tallinna nii lääneslaavlasi kui ka lõunaskandinaavlasi – mõned sõdalase, teised kaupleja, käsitöölise või kloostrielanikuna. Mööda ei saa vaadata ka Loode-Venemaast, sest Riia ja Tartu kõrval asus Tallinnaski linna alguskümnenditesse ulatuv vene kaubahoov, ning Rootsi-Soome rannikualast, kust saabus lihtrahvast.

Niisiis tegutses 13. sajandi esimese poole Tallinnas väga mitmepalgeline inimkooslus, kellest osale sai kasvavast keskusest püsiv elukoht, teised seevastu pidasid asulat oma koduks vaid mõne aasta, siirdudes paremate äri- ja töövõimaluste esile kerkides järgmisesse kohta: meile tuttav linnarahvastiku suur mobiilsus ei ole midagi uut, vaid küündib aastasadade taha.

Sellest kirjust seltskonnast on maapõue jäänud ohtralt erinevaid jälgi, mis vahel võimaldavad osutada migratsiooni lätetele, harilikult pelgalt avarama piirkonna tasandil. Ainult erandkorras saab esemete põhjal spekuleerida, millisest asulast võisid asju kasutanud inimesed siia tulla. Ent siingi tuleb sirgjooneliste järelduste välja pakkumisel olla ettevaatlik, sest kaotatud mündid võisid varem korduvalt omanikku vahetada ning täpsemalt paigustatavate tarbetoodete puhul on ennekõike tegemist kauba, mitte isikliku majavara seas kaasa toodud esemetega.

Kohtu tn 4 ja Harju tänava kaevamistel leitud inimnäoga nõukatked.

FOTO: Jaana Ratas

Vähemalt paaril juhul võime välja pakkuda, et teiste hulgas saabusid Tallinna ka Lübeckist pärit inimesed. Iseenesest ei ole selles midagi imekspandavat, sest sellest 12. sajandi keskpaigas asutatud kaubalinnast kujunes 13. sajandi alguseks Läänemere regiooni sõlmpunkt, kust asusid Liivimaa poole teele ristisõdijaid, palverändureid, kaupmehi ja ümberasujaid vedavad alused. Pigem vastupidi, on mõnevõrra hämmastav, et otseselt Lübeckiga seotud 13. sajandi leide tunneme suhteliselt vähe. Neist vahest kõige paeluvamad on inimkujutistega savikannude katked, mida Tallinnast on leitud kõigest kolmel korral: 1980. aastate lõpus Toompealt Kohtu tänavalt ja all-linnast Harju tänavalt ning 2016. aastal Pärnu mnt 22–24 kinnistult.

Lübecki päritolu keraamika leiukohad Tallinnas.

FOTO: Erki Russow

Sellised antropomorfse kaunistusega savinõud ei ole erandlikud ainult Tallinnas, vaid kõikjal Läänemere-äärsetes maades: praeguse uurimisseisu2 juures tuntakse samalaadseid keraamikakatkeid kokku pisut enam kui 60 eksemplari, mida on erakordselt vähe. Sealjuures on seni kõige terviklikum leid avastatud Lihula keskaegse aleviku arheoloogilistel kaevamistel. Ka kannude seni ainsas arheoloogiliselt tõestatud valmistamiskohas Lübeckis piirdub leidude arv tosina 13. sajandi esimesse poolde dateeritud killuga, nende hulgas paar-kolm praagina tõlgendatud fragmenti. Mujalt analoogseid tooteid ei teata, ehkki inimesi või lihtsalt nägusid kujutava dekooriga savinõusid tehti paljudes 12.–13. sajandi Põhja- ja Läänemere ümbruse pottsepakeskustes. Samas jõudsid Tallinna neist vaid Lübecki tooted.

1987. aastal Lihulast leitud kann on tänaseni selle leiuliigi kõige terviklikum eksemplar.

FOTO: Vahur Lõhmus

Kapuutsilaadse peakattega nägusid on aastakümnete vältel tõlgendatud väga erinevalt. Siiani on käibel juba 1943. aastal Rootsis välja pakutud arvamus, et kannudel kujutati munkasid – täiesti usutav tõlgitsus, kui keskenduda ainult peale. Samas on see petlik, sest terviklikumate figuuride põhjalikum analüüs välistab mungad-nunnad: kloostrielanike hõlstide asemel on kujutatud pihast tugevalt kokku tõmmatud rõivaid. Peale selle kõneleb esmatõlgendusele vastu kompositsioon, kuna kõikidel juhtudel on pottsepp kujutanud teineteisel käest kinni hoidvaid ringtantsus naisterahvaid. Seejuures on ilmselt tegemist abielus naistega, sest neidude puhul olnuks tantsijad peakatteta – niisiis võivad kaetud peaga tantsijad olla arheoloogiline tõestus 13. sajandi algupoole Lübecki prouadest Tallinnas.

Mõnevõrra üllataval kombel ei ole nende kannude käsitlustes leide tavaliselt laiemasse konteksti asetatud. Nimelt peegeldab kasutatud motiiv – seltskonnatantsus naised – tollases kunstis ja kirjanduses populaarse rüütliromantika jõudmist aristokraatia seast linnaelanike kodudesse, kus võimaluse korral üritati jäljendada eliidi käitumisviise. Ka nõuvorm viitab samale, sest neid 30–40 sentimeetri kõrguseid anumaid kasutati kas veini valamiseks peekritesse või pidusöömingule eelnenud tseremoniaalse kätepesu juures. Nii ühel kui ka teisel juhul ulatub see kombestik tagasi Lähis-Idast ristisõdijatega Euroopasse jõudnud käitumismustrini. Kas neid kolme Tallinnast leitud Lübecki kannu hoidsid käes samast saabunud kaupmeheprouad, jääb muidugi alatiseks teadmata.

Selliste kannude seni ainus tõestatud valmistamiskoht asub Lübeckis.

FOTO: Anja Kock

Tallinna suure tähtpäeva puhul ilmub kogu 2019. aasta jooksul iga nädal teadusportaalis Heureka Erki Russowi lugude sari, milles ta tutvustab pealinna põnevamaid arheoloogilisi leide.

1       Ivar Leimus, Millal ja kust tuli saksa kaupmees Liivimaale? – Akadeemia, 8 (2002), lk 1588–1605.

2       Anja Kock, Anthropomorph verzierte Gefäßkeramik des Mittelalters aus Lübeck. – Lübecker Schriften zu Archäologie und Kulturgeschichte, 34. Lübeck 2019.