Vana DNA näitas, millal Uurali geenid Eestisse jõudsid

Eestlaste Uurali-päritolu geneetilise komponendi reetnud vana DNA oli peidus ligi 2500 aasta vanuste surnukehade säilinud hammastes. Pilt on illustreeriv.

FOTO: Oded Balilty/AP

Kolm teadusharu on nüüdseks üksmeelel, et pronksi- ja rauaaja vahetusel jõudsid Eestisse Uuralist pärit inimesed.

Eestlaste päritolu uurijatele on lõpuks selgelt välja joonistunud üks suurtest pusletükkidest, seda kõike tänu hammastes säilinud vana DNA uurimisele.

Kui Lõuna-Uurali aladelt pärit geene kandvad rahvad jõudsid siia, ei leidnud nad eest kaugeltki asustamata maalappi, nagu on oletanud varasemad teooriad, vaid juba paikse eluviisiga, põldu pidavad ja oma surnuid kivikirstkalmetesse matvad põhjaeurooplase välimusega inimesed, kellega aja jooksul seguneti. See pidi värske teadusuuringu tulemuste järgi toimuma hilise pronksiaja ja varase rauaaja vahetusel ehk umbes 2500 aastat tagasi.

«Arheoloogid on juba kaua rääkinud, et pronksiajal asendusid pigem Skandinaavia materiaalse kultuuriga seostatavad ümarad kivikirstkalmed kandiliste tarandkalmetega, milles nähakse sarnasusi pigem Volga-Uurali piirkonna surnumajadega. Sama ennustavad ka keeleteadlaste uuemad keelepuud: umbes pronksi- ja rauaaja vahetusel pidid uurali keeled siia jõudma, kuid nii kultuur kui ka keeled võivad levida ka ilma ränneteta. Küsimus oli, kas tol perioodil lisandus kohalikku populatsiooni ka uut geneetilist materjali,» selgitas teadusajakirjas Current Biology ilmunud uuringu juhtivautor Lehti Saag, kes kirjutab praegu samal teemal Tartu Ülikooli genoomika instituudis doktoritööd.

Lehti Saag

FOTO: Margus Ansu/Pm/scanpix Baltics

Mitu tuhat aastat tagasi aset leidnud segunemise uurimiseks analüüsisid teadlased 33 eri perioodidest pärit vana DNAd sisaldavat hammast, tänu millele joonistub välja peaaegu tänapäevani ulatuv aegrida ning saab selgeks, et arheoloogide ja keeleteadlaste teooriad klapivad ka geeniproovidega.

«Võime öelda, et oleme andnud teooriale kinnituse. Seda, et eestlastele on tulnud ida poolt geneetilisi mõjutusi, teadsime juba kaasaegse genoomi uuringute põhjal. Oluline on siin see, et saime vana DNA põhjal dateerida selle komponendi lisandumise aja ning näeme, et see langeb samasse ajaaknasse ka läänemeresoome keelte tekke ja tarandkalmete siia maale jõudmisega,» selgitas genoomika instituudi vanemteadur Kristiina Tambets. «Siin on oluline, et kõik kolm teadusharu kinnitavad nüüd üksteise tulemusi ja moodustavad tugeva terviku.»

Kristiina Tambets

FOTO: Margus Ansu/Pm/scanpix Baltics

«Läänemeresoome rahva tekke uurimises ei ole kunagi varem olnud keeleteaduse, arheoloogia ja geneetika koostöö nii heas kooskõlas,» lisas rauaaja alguse aegse sisserände teooria üks rajajatest, TÜ arheoloogia professor Valter Lang.

Võtmetähtsusega on siin soome-ugri keeli rääkivate rahvastega seostatav N3a haplogrupp, mida rauaajaeelsest perioodist pärit proovidest ei leitud. Nii rauaaja kui ka nüüdisaja inimestes esineb seda aga üsna samal tasemel: meeste Y-kromosoomides ligikaudu kolmandik kuni pool ja täisgenoomis umbes paar protsenti. Kuna see proportsioon on laias laastus sama nii 2500 aasta vanustes proovides kui ka tänapäeva eestlastes, näib, et tegemist on viimase suure sisserändega Eesti aladele – ka uuringusse kaasatud keskaegsete eestlaste DNA kinnitas, et keskaegsed Kesk-Euroopast tulevad sisseränded ei jätnud siinsesse rahvasse püsivat geneetilist jälge.

Siberi geenipärandi jaotumisviis täisgenoomi ja isaliini kirjeldava Y-kromosoomi vahel viitab tõsiasjale, et tõenäoselt oli meestel rändes suurem roll.

Tartu Ülikooli genoomika instituudi direktor Mait Metspalu sõnul on uuringul peale eestlaste päritolu näitamise teinegi, üleeuroopaline oluline tahk.

«Seni teadsime, et Euroopa on asustatud kolme põhilise lainena. Selle tööga lisandub ka neljas laine, mis on ruumiliselt piiratud küll vaid Kirde-Euroopaga,» selgitas Metspalu.

Arheogeneetikas on järgmised olulised uurimisküsimused seotud kahe praegu puudu oleva perioodiga: pronksiaegse asustuse katkestusega, kus arheoloogiliste leidude arv teadmata põhjustel vähenes, ning hilisema rauaajaga, mille kohta ei ole tollal harrastatud põletusmatuste tõttu kuigi palju säilinud geneetilist materjali. Lisaks seisab ees keskaegsete matuste uurimine, mis peaks võimaldama heita pilku tolle aja sotsiaalsesse struktuuri. Alustatud on tööd ka Eesti ja Lõuna-Uurali vahele jäävatel aladel, kust loodetakse samuti leida vanasse DNAsse salvestunud 2500 aastat tagasi toimunud rännete geneetilisi jälgi.

*

Läänemeresoomlaste Eesti alale jõudmise kohta kirjutas Postimees pikemalt 2018. aasta jaanuaris. Sellega seoses taasavaldame ka rändeid kirjeldava interaktiivse graafiku:

Populaarne

Tagasi üles