Tuul Sepp: Evolutsiooniline eneseabi inimesele ja keskkonnale

Pilt on illustreeriv

FOTO: Adam Gray / SWNS / Scanpix

Evolutsioonibioloogia keskne küsimus «miks?» võimaldab igaühel leida vastuseid inimkonna ees seisvatele suurtele küsimustele, aga ka laste kasvatamisele, kirjutab evolutsioonibioloog Tuul Sepp.

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia algatatud artiklisarjas «Milleks meile alusteadused?» tutvustavad erinevate valdkondade teadlased oma erialasid ning selgitavad, kuidas uudishimu poolt juhitud teadus võimaldab nihutada inimkonna teadmiste piire.

Loodetavasti ei arva Eestis keegi, et evolutsioon on «lihtsalt teooria». Oluline on aga mõista ka seda, et evolutsioon ei ole lihtsalt teadmine sellest, kuidas ahvist sai inimene ja dinosaurusest kana. Evolutsiooni mõistmine parandab meie toimetulekut pea igas eluvaldkonnaks, olgu selleks siis põllumajandus, meditsiin, inimkultuuri areng, looduskaitse või meie igapäevaelu otsused ja valikud.

«Mitte miski bioloogias ei oma mõtet ilma evolutsioonita,» on tuntud evolutsioonibioloogi Theodosius Dobzhansky paljutsiteeritud lause. Mina laiendaksin seda tõdemust veelgi – mitte miski elus ei oma mõtet ilma evolutsioonita. Evolutsioon on protsess, mis on kujundanud kõik eluga seotu. Kui me ei mõista, kuidas ja miks elu ja kõik elusolendeid iseloomustavad tunnused tekkinud on, siis ei saagi miski mõtet omada.

Evolutsioonibioloogi põhiküsimus on «miks?». Katsetame seda lihtsat küsimust inimühiskonnaga seotud igapäevaprobleemide juures. Miks me läheme ülekaaluliseks? Miks me jääme haigeks? Miks me vananeme? Miks me tarbime üle? Miks me suitsetame ja harrastame muud ennasthävitavat käitumist? Miks me ei salli võõraid ja teistsuguseid? Miks meie tähelepanu köidavad negatiivsed uudised?

Kuigi liigid ajas muutuvad, on see aeglane protsess. Kui keskkond väga kiiresti muutub, on liigid enamasti oma kohastumustes keskkonnast veidike ajaliselt maas. Seda mõistetakse evolutsioonibioloogias kui «evolutsioonilist ebaklappi» (evolutionary mismatch). Kui meile tundub, et mingid tunnused ei oma praeguses keskkonnas mõtet ega suurenda inimeste ellujäämist või sigimisedukust, peame samu tunnuseid vaatlema meie liigi mineviku elukeskkonnas.

Inimese evolutsioonilised pärandid

Väga suure osa oma evolutsioonilisest ajaloost on inimliik veetnud Aafrika savannides. Ka hilisemal ajal on meie elukeskkonda iseloomustanud pidev ressursipuudus, vajadus ahmitseda kokku võimalikult palju tagavarasid, kiiresti edasi anda oma geene, vältida haigusi kandvaid võõraid ning hoida tugevalt kokku oma pisikese kohaliku inimgrupiga. Meie staatus grupis ja geenide edasiandmise tõenäosus sõltus sellest, kui kasulikud me oma perele ja kaaslastele suutsime olla.

Meie minevikukeskkond oli täis ohtusid ning vajadus teiste tehtud vigu vältida on kujundanud meie külgetõmbe halbade uudiste ja katastroofistsenaariumite vastu. Meil on väga raske vastu panna magusale ja rasvasele toidule, sest meie minevikukeskkonnas on see olnud haruldane ja väärtuslik energiaressurss. Me krabame kokku tarbetut vara, reklaamides oma ressursikogumisoskust, mis tänapäeva ühiskonnas enam kuigi hea kvaliteedinäitaja ei olegi. Me oleme stressis ja depressioonis, sest ei mõista, et evolutsioonilistel põhjustel ei tulene õnnetunne mitte jõukusest ja mugavusest, vaid hoopis sellest, kui vajalikud ja hinnatud me oma grupiliikmete jaoks oleme. Me langeme suitsetamise ja alkoholitarbimise evolutsioonilisse lõksu, sest teismeeas on meie eellastel olnud oluline oma tugevust ja tervist riskikäitumisega vastassugupoolele reklaamida, kuid sõltuvusainete pikaajaline mõju on loodusliku valiku eest mõnevõrra peidetud. Paljud inimesed väldivad instinktiivselt teistsuguse välimuse ja kommetega inimesi, sest minevikuühiskonnas võisid nad kanda kohalikule populatsioonile võõraid parasiite, mida tuli vältida.

Meile tänapäevamaailmas probleeme tekitava käitumise vaatamine läbi evolutsioonilise prisma võimaldab meil mõistusega lahutada praegusesse keskkonda sobivad ja mittesobivad käitumisviisid. Meil ei ole enam vaja energiat varuda, varandust kokku kuhjata ja võõrastest hoiduda. Sellest lähtuvalt võime teadlikult kujundada oma käitumist ebakohastest instinktidest vähemalt mingil määral mööda vaatama. Sealjuures on hea teada, et ka võime abstraktselt mõelda ning oma käitumist analüüsida on meile evolutsiooni poolt tehtud kingitus, mida tuleks kasutada parimal võimalikul viisil.

Evolutsioon jõuab tervishoidu

Evolutsiooniline meditsiin on üks kiiremini arenevaid teadusharusid. Meie evolutsioonilise mineviku mõistmine aitab aru saada paljudest haigustest. Diabeet ja autoimmuunhaigused on klassikalised «evolutsioonilise ebaklapi» tõved. Mõistes, et meie immuunsüsteem ei ole mõeldud toimima «pisikuvabas», ülihügieenilises keskkonnas, võime rahuliku südamega keelamata jätta porilombis mängiva või koera kallistava lapse. Paljud vananemisega seotud haigused on samuti loodusliku valiku paratamatu tagajärg – evolutsioon eelistab geene, mis muudavad meid tugevaks ja vastupidavaks noores eas, aga iga, mil geenid on juba järgmisse põlvkonda edasi antud, on loodusliku valiku eest suuresti peidus olnud.

Evolutsiooni mehhanismide tundmine aitab aga leida ka lahendusi, näiteks selgitades, kui suur osa populatsioonist peaks olema viiruste muteerumise ja leviku takistamiseks vaktsineeritud või kuidas vältida haiguste ülehüppamist ühelt liigilt teisele. Ka vähiravis on evolutsiooniliste meetodite (nt adaptiivne vähiravi) kasutuselevõtmine aidanud leida uusi ravivõimalusi.

Evolutsiooni mõistmine aitab leida lahendusi ka keskkonnaprobleemidele. Me teame, et liigirikkust on vaja kaitsta, et maailm oleks elatav paik, kus ökosüsteemid toimivad tasakaalus, taimed saavad tolmeldatud, loodusressursid ei lõpe otsa ja vähem ning rohkem tuntud liigid ei kao evolutsiooni prügikasti. Teadmine, et liigid on võimelised keskkonnamuutustega kohastuma, koos keskkonnaga muutuma, annab lootust, et ainukeseks maailma päästmise lahenduseks ei peagi olema inimkonna väljasuremine või meie ühiskonna arengu peatumine. Lahendus võib olla hoopis tingimuste loomine inimesega kohastumiseks.

Lahendused globaalprobleemidele

Sellisteks kohastumist soodustavad tingimusteks on esiteks keskkonnamuutuste tempo aeglustamine – kohastumine on üle põlvkondade toimuv protsess ja just pikema elueaga liikidel võtab see kaua aega. Teiseks on oluline looduslike liikide populatsioonide võimalikult suur geneetiline mitmekesisus, et looduslikul valikul oleks materjali muutunud keskkonda paremini sobituvaid genotüüpe leida. See tähendab, et elupaikade killustumine on üks võtmeprobleeme, mis tuleks lahendada, rajades näiteks tiheda rohekoridore (elupaiku ühendavad maastikuelemendid) ja ökoduktide (loomasildade) võrgustiku nii põllumajandusmaastikku kui inimasustustesse.

Kolmandaks on tähtis looduslikke elupaiku võimalikult vähe ümber kujundada. Kui on vaja rajada linna või teed, siis tuleks seda plaanida nii, et sellest hoolimata jääb piisavalt alles ka metsa, aasa ja looduslikke veekogusid. Puisniit pargi asemel, läbi linna kulgev metsariba või põldu liigendavad võsastunud kraavid ei ole võimatud või väga kulukad lahendused. Kompromisside leidmine looduslike elupaikade ja inimasustuste vahel on lihtsalt prioriteetide seadmise küsimus.

FOTO: ETAG

Evolutsiooni mõistmine aitab meil ehitada tugevamat ja tervemat inimühiskonda, leida lahendusi keskkonnaprobleemidele ja toidupuudusele ning ennetada ja ravida haiguseid. Kes kord on hakanud maailma nägema läbi evolutsioonibioloogilise prisma, ei saa enam tagasi pöörduda. Kõik arusaamatu loksub paika ning lahendused paljudele probleemidele tulevad loogiliselt ja iseenesest. Kui te selle artikli lõpuni lugesite, on teil esimesed sammud sellel rajal astutud. Nüüd püüdke edasi leida evolutsioonibioloogiat oma igapäevaelus ja küsige küsimust «miks?».

Populaarne

Tagasi üles