Sauna tänavalt leitud kammid kõnelevad teadjale pilgule Tallinna 13. sajandil kimbutanud täiprobleemist, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Eesti liitmine kristliku Euroopaga tõi enesega kaasa hulga murrangulisi pöördeid kohalikus eluolus. Need 13. sajandi algupoole vallutustejärgsed muutused ei piirdunud ainult uue võimu ja usu kehtestamisega, vaid sisaldasid põhjapanevaid arenguid vaimses ja ainelises maailmas, millest ei jäänud loomulikult puutumata ka Tallinn ja siin elanud inimesed.

Selle uue elukorralduse tulemused on mõnevõrra tajutavad tänapäevalgi: arvestatav osa Tallinna linnasüdame tänavavõrgust kujunes välja vahetult pärast keskaegse linna rajamist, ilmselt ulatub asula algusaegadesse esimeste selgelt piiritletud kinnistute teke, kõnelemata varaseimatest lubimördiga laotud kiviehitistest, mille lennukamad uurijad paigutavad isegi Valdemari tulekuaega.

Kultuurmaastiku teisenemine ei piirdunud ainult varasema keskuse kandumisega Tõnismäe nõlva alt vanalinna territooriumile või uut tüüpi hoonete ehitamisega, vaid see oli märkimisväärselt avaram protsess. Uute linnaelanikega saabus Eestisse varem tundmata kultuurtaimi, mis mitmekesistasid nii inimeste toidulauda kui ka avardasid seniseid ravivõtteid. Samuti rikastus kohalik loomastik, vahel tahtlikult, teisal tahtmatult. Raske on hinnata, kuivõrd kiiresti ja ulatuslikult muutus muinasaegne maastikupilt Eestis tervikuna, kuid vähemalt linnaliste keskuste puhul oli see nähtavasti erakordselt kiire, ühe inimpõlve jooksul toimunud protsess – 1250. aastate Tallinna ala erines põhjalikult sellest, kuidas nägi maastik välja 1220. aastatel. Teisalt, kui võrrelda 13. sajandi sündmusi paar aastasada hiljem aset leidnud Uue Maailma koloniseerimisega eurooplaste poolt, siis protsesside teatud sarnasustest hoolimata oli vallutajate ja vallutatute kultuurišokk ja -pööre Liivimaal kahtlemata tagasihoidlikum. Mõlemad osapooled olid teineteisega varasemast tuttavad ning ainelise kultuuri ja eluslooduse varasemat kokkupuudet ei seganud Atlandi ookeani sarnane ulatuslik veekogu.

Tallinna keskaegse kultuurmaastiku teket on nüüdseks uuritud aastakümneid ning nii mõndagi on avaldatud vanimast linnaehitusest ja linnaruumi kujunemisest. Eelkõige puudutab see n-ö suuremat pilti, kus tähelepanu keskmes on hoonestus ja olmekultuur. Selle kõrvalt ei puudu ka omaaegse looduskeskkonna muutusi kajastavad uurimused, kus arheobioloogilise ainese analüüsi tulemusel saab näidata Toompea nõlva aluse algse rohu- ja karjamaa muutumist elu- ja abihoonetega kaetud linnamaaks.(1) Samuti teame nüüd nii mõndagi esimeste linnaelanike pudulojustest.(2)

Praegu on loodusteaduslike meetodite rakendamine Tallinna arheoloogilistel kaevamistel muutunud tavaliseks, ehkki mitte igapäevaseks. See sõltub suuresti päästekaevamiste iseloomust ja eelarvest, mistõttu spetsiifilisemate uurimisküsimuste ning -meetoditeni jõutakse ressursside puudumisel pigem harva. Ühe näitena saab siinkohal esile tõsta keskaegse linnakeskkonna arheoparasitoloogilised ja -entomoloogilised (s.o putukate säilmete) uuringud, mis, tõsi küll, ei ole väga sagedased ka mujal Euroopa linnaarheoloogias. Samas paljastavad just säärased teadustööd, milliste probleemidega puutusid inimesed oma igapäevaelus kokku, sest ainuüksi päevavalgele toodud olmeesemed ei ava meile linnaelanike ainelist eluolu tema kõigis tahkudes.

Vahel võib ka mõni pealtnäha tavaline tarbeasi vihjata linnaelu soovimatuile kõrvaltulemitele. Hea näide on siin Tallinnast leitud 13.–14. sajandi luukammid, mille koguarv läheneb juba tasapisi sajale, kusjuures pea veerand neist pärineb Sauna tänava kaevamistelt.

Kammid iseenesest ei ole tarbeesemed, mille ristisõdijad oleks siia toonud, sest Eesti vanimad leiud sattusid Saaremaal ja Ida-Virumaal maapõue juba 3.–4. sajandil pKr. Samas jääb säilinud eksemplaride põhjal mulje, et muinasaja ühiskonnas kasutati neid pigem suhteliselt tagasihoidlikult, ehkki ei saa välistada, et vastav aines pole lihtsalt piisavalt hästi säilinud. Siiski võib üldistada, et muinasaegsed kammid on valdavalt toomakaup ning seetõttu sageli pika elueaga edevusesemed, mitte pelgalt puhtpraktilise tähendusega.(3)

Kahepoolsed kokkupandud luukammid Sauna tänavalt.

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu AI 6332: 1683, 184, 377, 1109; foto: Jaana Ratas

See muutus tiheasustuse tekkimisega 13. sajandil. Loomulikult jätkus kammide kasutamine tavapärasel moel, kuid Tallinna linna esimese aastasaja kammivormide seas enim levinud kahepoolsed kokkupandud kammid osutavad üsna üheselt linnaelanikke kiusanud nuhtlusele – täidele. Kui kammide hõredama piireaga pool sobis soengu sättimiseks väga hästi, siis tüütute putukate eemaldamiseks jäi sellest paraku väheks ning appi tuli võtta tihedama vahega kammipool.

Juuste kammimisel on praktilise vajaduse kõrval alati olnud ka sümboolne, seksuaalne, samuti rituaalne tähendus. Vahel peegeldavad seda kasutatud esemed. Nii näiteks kasutati kristlikus liturgias kamme preestri pea kammimiseks enne missat. Pildil elevandiluust kahepoolne kamm stseenidega Thomas Becketi elust, u 1200–1210. Tallinnast pole ühtegi liturgilise taustaga kammi seni leitud.

FOTO: Metropolitani Kunstimuuseum New Yorgis, 1988.279

Kahepoolsete kammide kasutuselevõttu võiks ju põhjendada ka uute moevooludega või kirikukombestikust massidesse levinud esemevormiga, kuid pilt on siiski pisut keerulisem. Kui vaadelda kahepoolsete kammide kasutamist mujal Euroopas, siis Inglismaal jääb nende kõrgaeg 8.–9. sajandisse, 11. sajandiks olid kahepoolsed kammid valdavalt kasutusest läinud. Sama fenomeni on täheldatud Madalmaades, kus niisuguseid kamme kasutati kuni 12. sajandini – nõnda võiks öelda, et 13. sajandi tallinlane suges oma pead ajast ja arust asjaga. Arvestades aga, kui kiiresti levis kõrgkeskaegses Euroopas tehnoloogia ja olmekultuuri innovatsioon, on alusetu põhjendada kahepoolsete kammide populaarsust 13. sajandi Tallinnas aeglase moevooluga. Põhjus pidi olema praktilisem.

Pikapiilised kammid Sauna tänavalt. Ka selliste kammide piide vahelt on leitud täide jäänuseid.

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu AI 6332: 187, 1806; foto: Jaana Ratas

Ka mujal on täheldatud, et tihedama vahega kahepoolseid kamme kasutati kõige aktiivsemalt just Põhja-Euroopa tekkivais linnalistes keskustes, samuti paigus, mida peetakse garnisonide või sõjaväe kogunemiskohtadeks. Siit on järeldatud, et inimeste tihedama koondumise algfaasiga kaasnes parasiitide arvukuse hüppeline tõus, enne kui olukord suudeti kontrolli alla saada. Ilmselt võib midagi samalaadset oletada ka Tallinna puhul, kus säärased kammid kaovad kasutusest kas 14. või 15. sajandil – ajal, mil esialgne puithoonestuse ja algelise infrastruktuuriga linnaruum asendus kiviehitiste ja sillutatud tänavatega. Kas sellega lakkas ka täiinvasioon, on ainult kammide põhjal keeruline väita – hiliskeskaegseid ja varauusaegseid kamme on Tallinnast küll leitud, kuid vähem kui 13.–14. sajandi omi. See aga viitab pigem muutunud prügimajandusele kui täide arvukuse vähenemisele linnas.

1       Üks esimesi ülevaateid on nt Toivo Aus, Mihkel Tammet, „Mida räägib linna ajalooline muld?“, Eesti Loodus 1991, 1–2, lk 26–29.

2       Nt Liina Maldre, „Eesti keskaegsete linnade arheozooloogilisest leiumaterjalist“, Tartu Linnamuuseumi aastaraamat, 2007, 13, lk 29–39.

3       Vt nt Heidi Luik, „Muinas- ja keskaegsed luukammid Eestis“, Muinasaja Teadus, 6, Tallinn 1998.