Aasta noorteadlane Jaan Aru räägib intervjuus Postimehele, kuidas aju-uurija ühiskonnas valitsevaid trende näeb, olgu selleks siis vaimsete praktikate suurenev populaarsus või nutitelefonide igapäevaelu viimastessegi soppidesse imbumine.

Ajuteadlane Jaan Aru (34) on Eesti noorteadlastest tõenäoselt üks tuntumaid. Aktiivse teadustöö kõrvalt on ta aktiivselt tegelenud teaduse populariseerimisega ajakirjanduses ning kirjutanud ka kirjutanud kaks raamatut, neist esimese vaid 22 aasta vanuselt, koostöös professor Talis Bachmanniga. Teadlasena on ta jõudnud kokku puutuda teadvuse ja inimloomuse probleemide, tehisintellekti, aju lugevate masinate ja palju muuga ning saanud ka Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liikmeks. Üsna lühikese aja jooksul on tema juhendamisel kaitstud üle 30 lõputöö.

Seetõttu ei olnud eriline üllatus, kui president Kaljulaid just Jaani 2019. aasta noorteadlase tiitliga tunnustas. Intervjuus Arterile räägib praegu Berliinis järeldoktorantuuri tegev Jaan suurematest tead(v)usküsimustest, ühiskonnas levivast umbluust, aga ka Eesti teaduse järjepidevuse väljakutsetest.

Eakaaslastena ei hakka me teineteist teietama.

Palju õnne presidendilt saadud tiitli puhul! Sinu nimi on võrreldes mõne varem sama preemia saanuga mõnevõrra tuntum. Sind teatakse kui mitme raamatu autorit, oled andnud intervjuusid. Kas oled kuidagi teadlikult seda asja ajanud, et ennast pildil hoida?

Ei ole. Kindlasti on mul halbu omadusi, aga edevus ei ole üks nendest. Ma ei ole kunagi üritanud pildil olla. Eks see tuleb vast sellest, et aju on põnev teema ja huvitab inimesi. Lisaks on tänapäeval paljudele lapsevanematele tähtis küsimus laste nutiseadmete kasutamine – sellest teemast rääkides olen pildile sattunud. Ise ma ei ole ennast kunagi sinna surunud.

Hea meelega nokitseksin muidugi vaikselt oma asjade kallal, aga kui ma ei räägi, siis kes räägib... Eestis ju teadusteemadel rääkijaid kuigi palju ei ole, mistõttu kutsun alati teadlasi üles rohkem avalikkuse ette astuma.

Aga kuidas üldse aju-uurija päev välja näeb? Istud laboris ja teed katseid?

Siin on kaks asja. Üks pool on katsete pool ja teine mõtlemise pool. Kahjuks on seda viimast tänapäeva teadlastel aina vähem – peab vastama kirjadele ja tegelema administratiivse tööga –, aga olen väga teadlikult eraldanud aega suurtest küsimustest mõtlemisele.

Iga päev üritan mõelda, kirjutada ja katseid teha ning neid kolme kombineerida. Kui tunnen, et mõte uitab ära, lähen panen katsed valmis. Üritan hästi voolavalt kõike teha, vastavalt iseenda ajus olevale tundele.

Kasutasid sõna «teadlikkus». Ütle mulle palun, mis asi see on. Olen korduvalt üritanud sellest aru saada, kuna see sõna on praegu kuum, aga ometi pole kusagilt rahuldavat vastust leidnud.

Mina muidugi ei kasuta seda sõna üldse tolles «kuuma sõna» tähenduses – ma ei räägi mediteerimisest ega millestki sellisest. Ma lihtsalt ise mõtlen oma mõtlemisest ja jälgin oma mõtlemist. Seda võiks nimetada metamõtlemiseks. Kui näen, et ei suuda enam keskenduda, siis pole mõtet mõtlemisele aega kulutada. Arvan, et selline metamõtlemine on tähtis igal alal – tuleb tundma õppida, kuidas oma aju töötab.

Aga teaduslikus mõttes oled siiski teadlikkust uurinud. Mis ta teaduslikult on?

Siin tasub tegelikult teha sisse erisus – see, mida meie uurime, on teadvus. Teadlikkus on rohkem seotud meditatsiooni ja selliste asjadega. Teadvus aga on lihtsalt öeldes kogemus, mille maailmast saame: et sina praegu mind näed, kuuled meie ümber hääli, tunned kohvi maitset enda suus – see on teadvus. Kui oled sügavas unes, siis see kaob.

Ega tavainimene sellest ju mõtlegi. Näeme ja tajume oma ümbrust, kohvil on ikka kohvi maitse ja kõik on olemas. Aga kui hakkame seda teaduslikult uurima, siis tekivad kohe küsimused: mida see tähendab, et sa kohvi maitset tundsid? Võime analüüsida protsesse, mis toimuvad kohvi juues keele peal ja mis signaalid sealt ajju lähevad. Aga kus see tunne sellest tekib? Kus tekib teadvuseelamus? Mis asi see on? Jõuamegi selle piirini, kus tekib küsimus, kas teadus üldse saab seda nähtust selgitada või on see nii eriline ja teistmoodi.

Aga see on ju küsimuste küsimus?

Nii see on ja just see küsimus tõigi mind teadusesse. See oli esimene kord, kui mõtlesin, et vau – nii suur asi ja me ei tea selle kohta. Mõtlesin, et uurin välja!