Petr Jehlička on Inglismaal tegutsev tšehhi päritolu sotsiaalteadlane, kes uurib Ida-Euroopas levinud, kuid läänes pigem vähe tuntud „mitteformaalset toidukasvatamist ja levitamist ning sellega seotud teadmuse jagamist“, teisisõnu potipõllundust keskkonnasäästlikkuse vaatenurgast.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Miks on iseendale toidu kasvatamine levinud just piirkonnas, mida nimetame tinglikult Ida-Euroopaks? Kas see on seotud ikka jätkuva nõukogude aja mõjuga?

Ühel hetkel ajaloos oli see teadmus igal pool olemas. Ma ei ole ajaloolane ega oska seetõttu selle teema ajalugu lahata, küll aga olen huvitatud hetkeolukorrast ja tulevikust. Sellistes riikides nagu näiteks Eesti on inimestel jätkuvalt loodusega lähedane suhe – käiakse looduses, sealt saadakse kasu. Inimestel on järvede ääres metsas teine kodu nii Soomes kui Lätis. Tšehhis on asi samamoodi – linnainimestel on loodusega otsene suhe, seal osatakse käia ja sealt hüvesid kasutada. Mõnedes teistes ühiskondades on need sidemed läbi lõigatud.

Kui näiteks Tšehhis on viiendik tarbitavatest parasvöötme puu- ja köögiviljadest majapidamiste endi toodetud, siis Suur­britannias on sama näitaja 3–5 protsenti. See on ju 4–5-kordne vahe! Kuid asi ei ole ainult toitu tootvate inimeste hulgas, vaid ka selle tegevuse ümber tekkivates sotsiaalsetes struktuurides. Saaduseid jagatakse omavahel väljaspool turukanaleid ning üldjuhul ilma konkreetse vastutasu ootuseta.

Mina vaatan seda praktikat aga just jätkusuutlikkuse vaatenurgast. Üks ilmekas baasteadmine on, et koduskasvatatud toit säästab tavaliselt kilo kohta ühe kilo süsinikdioksiidi, kuna kasutatakse palju vähem väetiseid, kohapeal tootmise pärast on transpordivajadused väiksemad jne.

Petr Jehlička

FOTO: Margus Ansu/Postimees/Scanpix

Ütlete, et see ei ole vaid kasvatamine, ega ka teadmine – selles meile igapäevases nähtuses on olemas ka sotsioloogiline dimensioon. Milles see seisneb?

Sotsiaalteadlase jaoks on see väga huvitav teema, mida saab jälgida mitme nurga alt. Jätkusuutlikkus on neist vaid üks. Võib vaadata ka kogukondade moodustamise vaatenurka. Inimesed vahetavad omavahel teadmisi praktikatest, jagavad retsepte ning moodustavad seeläbi keerukaid sotsiaalseid sidemeid.

Seejuures ollakse oma kasvatatud toidu üle väga uhked. Tehakse ka keerulisemaid asju, nagu mahlad ja alkohoolsed joogid. Tšehhis on olemas ka ametlikud teenused, kuhu saab minna oma õuntega, ning väikese summa eest tehakse nendest siis alkoholi, mille tarvitamine hiljem taas omamoodi sotsiaalseid sidemeid loob.

Valdav osa teie igapäevasest teadustööst toimub Inglismaal. Arvestades, et Suurbritannias sellist ise toidu tootmist nii palju ei ole, siis kas see on tinginud ka suurema akadeemilise huvi toidukasvatamise kui tegevuse vastu?

Jah, absoluutselt. See on ka minu uuringute teine suund iseendale toidu tootmise sotsiaalsete, majanduslike või keskkonnamõjude kõrval – kui palju selle käigus teadmisi toodetakse ja kuidas need teadmised liiguvad. Suurem osa selleteemalistest teadusuuringutest pärineb kohtadest, kus seda tegevust on vähem, nagu Suurbritannia ja Holland. Samas teame andmete järgi, et Poolas on toidukasvatusega seotud 50–60 protsenti inimestest, Eestis kümmekond protsenti vähem. Nendest riikidest on selleteemalisi sotsioloogilisi uuringuid aga väga vähe.