Miks Dannebrog just Eestis sündis (10)

Christian August Lorentzen (1749–1828). Legend Taani lipu Dannebrogi taevast alla langemisest Eestis Lindanise lahingu ajal 1219. aastal. 1809 Õli, lõuend, Taani Riiklik Kunstimuuseum. Foto: Taani Riiklik Kunstimuuseum
Marika Mägi
, Tallinna Ülikooli arheoloogiaprofessor
Copy

Täna möödub 800 aastat päevast, mil legendi järgi langes eestlaste ja taanlaste vahelises lahingus taevast Dannebrog, taanlaste rahvuslipp.

Müüdiga on nagu on, kuid kindel see, et eestlased ja taanlased võitlesid tollal omavahel ning võib-olla tõesti lehvis taanlaste poolel ka punavalge ristisõdalaste lipp. Rahvuslipp sai Dannebrogist siiski alles 18. sajandil ning paljuski hoopis seoses taanlaste vastandumisega sakslastele. Ristilipu all oli nimelt võideldud ka praeguse Loode-Saksamaa, tollal aga Taani riigile kuulunud alade eest. Eestlaste roll lipu saamismüüdis jäi õige mitmendajärguliseks.

Dannebrog sai Taani rahvuslipuks alles 18. sajandil.
Dannebrog sai Taani rahvuslipuks alles 18. sajandil. Foto: Caro / Sorge / Caro / Sorge

Eestlasi on 13. sajandi ristisõdade sündmustes üldiselt kirjeldatud kui võrdlemisi passiivseid tegelasi, kelle ainsaks valikuks näib olnud alistuda või võidelda. Poliitilised lepingud, intriigid ja kompromissid sellesse kuvandisse justnagu ei mahu. Et sellist suhtumist muuta, on rühm Eesti ja Taani uurijaid võtnud oma ülesandeks kergitada saladuskatet sündmustelt, mis viisid​ Dannebrogi legendi tekkimiseni.

Tallinn kui taanlaste esmane maabumispaik 1219. aastal oli nimelt vaevalt juhuslik, oli see ju Põhja-Eesti absoluutselt parim sadamakoht. 13. sajandi alguses paiknes siin eestlaste asula, linnus ja ilmselt ka kultuskoht. Teistest ülemereekspeditsioonidest keskaegses Taanis on teada, et laevastiku maabumiskoht ja sõjaväe julgeolekuga seotud küsimused olid alati hoolikalt läbi mõeldud ja lepetega kinnitatud. Küllap oli see nii ka 1219. aastal, seda enam, et Muinas-Tallinna arengusse olid taanlased õigupoolest sekkunud juba varem.

Taanlased esimest korda Tallinnas

Taani Rydi kloostri aastaraamatus on nimelt 1206. aasta kohta kirjutatud, et peapiiskop Anders Sunesen olevat võtnud ette sõjaretke Revalisse ehk Tallinnasse. Kuidas see kulges või mis edasi sai, allikast paraku ei selgu. 1206. aasta retke Eestisse mainib ka Läti Henrik, kes toob selle aga ära üksnes seoses piiskop Andersi järgneva talvitumisega Riias. Riiga olevat piiskop tulnud hoopiski Saaremaalt, mitte Tallinnast.

Baltisaksa ajaloolased, kelle huvides on olnud rõhutada sakslaste rolli Liivimaa ristiusustamisel, on Taani allikate andmetest tavaliselt üle vaadanud. Taani ajaloolased seevastu ei kahtle teates sugugi. Pigem võib oletada osast sündmustest vaikimist Läti Henriku puhul, kelle suhtumine taanlastesse oli võrdlemisi tõrjuv.

Tegemist polnud sugugi mingi tähtsusetu sõjaretkega ning selle peamine initsiaator oli Taani ühte mõjukamasse, Hvidede suguvõssa kuuluv Lundi peapiiskop Anders. Kes teab, milliseks oleks Eestimaa saatus kujunenud, kui 1208. aasta algul poleks Rootsis Lenas toimunud lahing, kus Hvided said hävitavalt lüüa. Järgnevatel aastatel hoiti seetõttu madalat profiili, ka Eestis. Lena lahingust aga Läti Henrik ei jutusta ja nii on see Eesti ajalugu tegelikult väga oluliselt mõjutanud sündmus jäänud välja ka siinsetest üldistest ajalookäsitlustest.

Pikklaevade saabumine

Kui Valdemari sõjavägi 1219. aastal Tallinna ehk Lindanise all maabus, oli see niisiis eeldatavalt juba varem kokku lepitud, seda enam, et taanlastel näib mingi seos Tallinnaga olevat olemas juba 1206. aastast. Sedagi sõjakäiku mainivad Taani enda annaalid, rõhutades sealjuures, et kuningas olevat kogunud selleks väga suure, 1500 pikklaevast koosneva väe. Seda arvu peetakse siiski üsna üksmeelselt liialduseks.

Taanlaste tulekut Tallinna ja järgnenud lahingut kirjeldab ka Läti Henrik, tõsi, oma vaatevinklist. Eestlased esinevad tema jutustuses silmakirjalike ja reetlikena, pidades võltse läbirääkimisi vaid selleks, et taanlasi ninapidi vedada. Läänemere tollast isandat, Taani kuningat Valdemari kujutab Henrik lihtsameelse ja rumalavõitu väejuhina, kes polnud eestlasi usaldades vaevunud võimaliku rünnaku vältimiseks isegi valvureid välja panema. Nagu Henriku lugudes taanlastest ikka, päästsid olukorra lõpuks teised, Tallinna puhul küll mitte juures viibinud sakslaste väesalk, vaid kuninga liitlastena kaasas olnud vendid.

Mingit lugu ristilipu imelisest taevast langemisest Henrik ei esita ja küllap see seotigi nimetatud lahinguga kokku alles hiljem. Aga kroonik ei vihja ka, nagu oleks taanlaste vägi kuidagi eriliselt suur olnud. Tegelikult vastupidi, Henriku jutust jääb mulje, et taanlasi polnudki eriti palju. Milline hinnang siis õigem on?

Sihiks suurem sõjaretk?

Enne kui otsustada, peaks veel kord üle vaatama Henriku kirjeldatud mitmeti vastuolulised asjaolud. Oleks eestlased algusest peale soovinud taanlasi rünnata, olnuks hõlpsam teha seda maaletulekul, mitte lasta vaenlasel end kõigepealt kindlustada. Kuningas Valdemar võeti aga pealtnäha sõbralikult vastu ning tal olid kaasas kingitused eestlaste ülikutele. Henriku pillatud märkus, et osa eestlaste ülikuid soovinud endid ristida lasta, räägib vasallisuhete sisseseadmisest kuninga ja nimetatute vahel.

See oli aeg, mil Taani pretendeeris avalikult ülemvõimule nii Eesti- kui ka Liivimaal. Ajaloolased on oletanud, et kui uskuda juttu taanlaste suurest väest, võib arvata, et silmas ei peetud mitte üksnes Põhja-Eesti vallutamist, vaid võimalikku vastasseisu Riia piiskopi, ordu ja neile allutatud kohalikega. Kohalike malevate kaasamine sõjaretkedele oli ristisõdadeaegsel Liivimaal tavapärane. Kui spekuleerida oletusega, et mingi lepinguline suhe oli Taanil vähemalt Rävalaga juba 1206. aastast, võib tegelikult eeldada, et valmistuti tõepoolest suurejooneliseks sõjakäiguks. Sellesse kaasati ka eestlastest liitlased, kes olidki need, kes taanlasi Tallinna all tervitama ja läbirääkimisi pidama kogunesid. Ehk siit tuleneski hilisem arusaam, et Taani kuningas kogus ebatavaliselt suure väe?

Eriti vastuoluliselt on Henrik kirjeldanud lahingu algust. Üllatusena mõeldud rünnaku korraldamine pärast õhtusööki on juba iseenesest ebatavaline, lisaks teab kroonik märkida, et see toimus viies kohas korraga. Viimast märkust on seletatud nii, et eestlased ründasid viiest suunast. Kuidas oleks suurele vaenlase maal viibivale sõjaväele olnud võimalik läheneda enam-vähem võrdväärse sõjaväega viiest suunast, ilma et mõni valvur oleks häiret andnud, on omaette küsimus.

Võimaliku selgitusena võib niisiis pakkuda, et lahing sai alguse ebakõladest läbirääkimistel. Need viisid kiiresti eskaleerunud, kuid ilmselt siiski teatud piirideni koordineeritud vägivaldse konfliktini kohapeal viibinud eri väesalkade, kohalike ja mujalt saabunute vahel. Kes selle juures mida mõtles või kes varem plaane tegi, jääbki ilmselt saladuseks.

Mida meie sellest saime?

Ristilipu imelise sekkumise toel või ilma, igal juhul kaotasid Lindanise lahingu eestlased. Tallinn oli olemas juba enne 1219. aastat ning taanlastegi kohalolu seal ilmselt juba varasem. Seega tekib küsimus, mida on meil täna tähistada.

Kaudselt ehk üht-teist siiski on. Baltisakslastest alates on Põhja-Eesti ajalugu 13.–14. sajandil vaadeldud koos maa lõunapoolsete osadega ning oletatud, et selles domineerisid ikkagi sakslased. Selle vastu räägib aga arheoloogiline aines. Põhja-Eestis ja Saaremaal on see mitmes mõttes Lõuna-Eestist erinev ning näib viitavat kohalikku päritolu eliidi hoopis suuremale osakaalule uute poliitiliste struktuuride kujunemises. Näiteks jäid üksnes nimetatud aladel püsima osad suured eestlaste maalinnad, mille jaoks 13.–14. sajand kujunes pigem õitsenguajaks.

Taani kuningas oli kaugel ja kohalike vasallide võim sellevõrra tugevam. Pole sugugi võimatu, et juba ristisõdade käigus sõlmitud lepingud ja kokkulepped mängisid selle juures otsustavat rolli – Taani kuningale oli Eestimaa vasallide toetus oma valduste haldamisel olulisem kui kuninga toetus vasallidele. Materjali läbi vaadates tekib järjest enam veendumus, et Eesti juurtega eliidi olukord Taani valitsuse all oli märgatavalt parem kui sõjas hoopis enam kannatada saanud Lõuna-Eestis. Ehk peitub just siin üks põhjusi, kuidas eesti keel ja kultuur suutsid vägivaldsest kolonisatsioonist hoolimata püsima jääda?

Nii et ehk peaksime taanlastele paradoksaalsel kombel hoopis tänulikud olema, et nad ka siia ristisõdu korraldasid.

Dannebrog – taevast langenud lipp. Taani kuldaja kunst

Esimest korda Eestis esitatakse ulatuslik valik Taani kuldaja kunsti paremikust. 19. sajandi esimese poole Taani kunst on tihedalt seotud rahvusliku eneseteadvuse ja uue riigikorralduse kujunemisega. Esindatud on kuldaja tähtsamate meistrite tööd. Näitus on osa Taani rahvuslipu Dannebrogi 800. aastapäeva tähistamisest. Kuraator: Henrik Holm (Taani Riiklik Kunstimuuseum).
Koostöös Taani Riikliku Kunstimuuseumi, Taani Kultuuri Instituudi ja Taani suursaatkonnaga Eestis.
Näitust saab vaadata 16. juunist 13. oktoobrini

Kommentaarid (10)
Copy
Tagasi üles