Tallinna asutamisega üheaegselt toimus Euroopas ka mitmete levinud tarbeesemete levik, mille lähem uurimine aitab mõtestada ka keskaegsete tallinlaste eluolu, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Keskaegse Tallinna teke jääb põnevasse ajajärku, mil üle terve põhjapoolse Euroopa leidis aset arvukalt protsesse, mis muutsid põhjapanevalt toonast ühiskonda. See ei piirdunud ainult ida-suunalise kolonisatsiooniga, mis kujundas kultuurmaastiku ulatuslikult ümber ning mis 12. ja 14. sajandi vahel päädis tuhandete linnade asutamisega. Linnade massilist rajamist võib näha rahvaarvu kasvust, kaubanduse arengust ja paljust muust johtuva üldise eluolu edenemise haripunktina. Need muutused kajastusid kõige muu kõrval ka inimeste argipäeva kujundanud ainelises kultuuris, alates laeva- ja majaehitusest ning lõpetades söömise-joomisega seotud kombestiku ja vahendite mitmekesistumisega.

Tallinna arheoloogiliste leidude seas peegeldavad seda kultuuriliselt ja tehnoloogiliselt uuendusmeelset perioodi kõige enam savinõud: ühest küljest kergelt purunevat, kuid teiselt poolt maapõues erakordselt hästi säilivat keraamikat on hansalinna tuumikust ja tema tagamaalt tänaseks leitud umbkaudu paarisajalt objektilt. Sedavõrd suur leiukohtade arv kinnitab üheselt, et ilmselt ei leidunud linnas mitte ühtegi majapidamist, kus poleks kasutatud savist potte ja kanne. Seega annab 13. sajandi keraamiline leiuaines hea ülevaate eri inimrühmade tarbimisharjumustest, sealhulgas sellestki, kuivõrd kiiresti omaaegse käsitöö murrangulised uuendused ja moesuunad siiamaile jõudsid või omaks võeti. Kui lähtuda vaid ühest kitsamast nõudegrupist – imporditud joogikannudest –, siis saab etteruttavalt tõdeda, et uuenduste omaksvõtu või turusituatsioonile reageerimise osas hoidsid tallinlased kindlasti kätt pulsil.

Tallinna esimesed linnakodanikud nautisid keelekastet Reinimaal Siegburgi linnakeses valmistatud savikannudest. Pildil 1998. aastal Viru tn 11/13/15 kaevamistel leitud protokivikeraamiline nõu 13. sajandi keskpaigast

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu AI 6403: 473; foto: Andrus Anderson

Nimelt on hansalinna 13. sajandi esemeleidude seas kõige arvukamaks leiuliigiks kõrgkuumusel valmistatud savinõud, mida erialakirjanduses tuntakse kivikeraamika ning selle eelvormide protokivikeraamika ja varakivikeraamika nime all. Nimetus lähtub kõrge kaoliinisisaldusega savi üle 1100 ℃ temperatuuril põletamisel tekkivast fenomenist, kus tooraine muutub suurel kuumusel klaasistunud pealis- ja murdepinnaga vastupidavaks keraamikaks. Valminud toode on ideaalne joogianumaks, sest sedasi valmistatud kannud ja peekrid olid ka ilma kaitsva glasuurikihita vedelikukindlad ning neisse valatud joogile ei jäänud tänu nõuseinte üliväiksele poorsusele korduval kasutamisel häirivat kõrvalmaitset külge. Kui siia lisada ka tooraine suhteline odavus ja rikkalik kättesaadavus, siis pole imestada, et säärasest kõrgkuumuskeraamikast kujunes hansaregioonis massiliselt kasutatud toode.[i]

Seni ei ole päris täpselt teada, millal ja kus esimesed protokivikeraamilised kannud valmisid. Nähtavasti jõuti sellise tehnilise lahenduseni esimest korda umbes 1200. aasta paiku Reini jõe äärsetes suurtes pottsepakeskustes, millest vanimate sünd jääb isegi Rooma riigi aegadesse. Juba toona leidsid Reini jõe keskjooksu ala kõrgekvaliteedilised nõud kaugkaubandusega tee impeeriumi põhjaprovintsidesse, ent kõnealuse regiooni pottsepise õitseaeg jääb siiski pigem Tallinna linna tekkeaega. Just siis, 13. sajandi alguskümnenditel, tõuseb teiste seast esile Kölni naabruses asunud Siegburg, kus seni lihtsamaid tarbeanumaid teinud pottsepad hakkasid ühtäkki kõrgkuumuskeraamikat valmistama.

Kas see innovatsioon sündis kohapeal iseeneslikult või toetus mujalt pärit tehnoloogia ülevõtule, polegi hetkel oluline. Märksa tähtsam on Siegburgi toodete fenomen laiemas ruumilises ja kultuurilises kontekstis. Siegburgi pottsepaasula asend üle Euroopa tuntud kaubandusmetropoli Kölni külje all tagas, et tehniliselt uuenduslikud ning hästi viimistletud savinõud leidsid aastakümne-paariga tee Reinimaalt kaugemale: esmalt piki jõge Madalmaadesse, kuid peatselt sealsete kaubasadamate kaudu Inglismaale, Skandinaaviasse ning samuti Läänemere lõuna- ja idakaldale äsja asutatud linnadesse.

Siinkohal ei olnud erandiks ka Tallinn, sest Siegburgi nõude kilde on arvukalt leitud nii vanalinnast kui ka Jaani seegi territooriumilt linna kõige vanematest asustuskihtidest. Seega võtsid juba esimesed ümberasujad endaga Siegburgi anumaid kaasa ning järgnevatel aastakümnetel toodi kaupmeeste vahendusel siia tuhandeid uusi. Sama pädeb terve hansaregiooni kohta, nii et vahel on Siegburgi tooteid nimetud isegi hansaruumi juhtfossiiliks. Tõepoolest, 13.–16. sajandi vahel oli tegemist enim armastatud kannude-peekritega, mida reisija kohtas Islandi rannikust Novgorodi saksa kaupmeestehoovini ning Soesti käsitöölise kodust Trondheimi piiskopipaleeni.

. sajandi lõpukümnenditel trügisid Siegburgi kannude kõrval linlase lauale ka Alam-Saksimaa lõunaosas toodetud kannud. Fotol Sauna tänavalt 1998. aastal avastatud kann

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu AI 6332: 1204; foto: Andrus Anderson

Siegburgi toodete populaarsus päädis koguni sellega, et juba 13. sajandi lõpukümnendeil hakati neid detailideni jäljendama, et mitte öelda võltsima – esialgu Kölni peapiiskopi mahitusel Reini vasakkaldal Brühlis, hiljem isegi Beauvais’s Prantsusmaal ning Waldenburgis Ida-Saksamaal. Kuid selles polnud midagi erakordset, sest sama kohtab ka 13. sajandi lõpukümnendite Tallinna populaarsuselt teise importlauanõu – Lõuna-Alam-Saksi varakivikeraamika – puhul (ILL 2). Neidki Bremeni kaudu üle terve Läänemere-regiooni levinud kanne-peekreid hakati ühel hetkel mujal peensusteni järele aimama: tänu käsitööliste suurele mobiilsusele liikus tehnoloogiline oskusteave väga kaugete vahemaade taha, nii et ainsaks takistuseks oli sageli vaid sobiva tooraine nappus. See on muuseas ka põhjuseks, miks Tallinna esimesed pottsepad jäid importjooginõude jäljendamisel tõsiselt hätta, sest kohapeal tehtu ei suutnud kuidagi sissetooduga võistelda. Nii keskendutigi siin pärast lühiajalist katsetamist ainult lihtsakoeliste kööginõude tegemisele.

Siegburg ja Langerwehe Reinimaal ning Bengerode-Coppengrave piirkond Alam-Saksimaal olid 13. sajandi Põhja-Euroopa jaoks põhilised jooginõude eksportregioonid

FOTO: Jaana Ratas

Kui jätta kõrvale Tallinnas massiliselt kasutuses olnud, Saksamaa lääne- ja keskosast pärit savinõude geograafiline taust, siis milline oli anumate lähem kasutamiskontekst? Kuna erinevalt hiliskeskajast puuduvad meil 13. sajandi osas nõude kasutamismiljööd valgustavad pildilised ja kirjalikud allikad, siis saame esimeses järjekorras tugineda esemeile, pisut ka arheobotaanilisele teabele ja mujalt pärit paralleelidele.

Ehkki 13. sajandi luksuslikumat lauakraami on Tallinna maapõue jäänud erakordselt vähe, võib eeltoodu põhjal võib väita, et argisemate jookide jaoks kasutati valdavalt mahult kuni ühe liitrini küündivaid kivikeraamilisi kanne ning nooblimate märjukeste tarbimiseks pruugiti väiksemaid edevama välimusega metall- ja klaaspeekreid.

Niisiis täideti Siegburgis ja Alam-Saksi keskustes toodetud joogianumad peaasjalikult Tallinnas valmistatud keelekastega, nagu õlu, mida linnakodanikud oma koduseinte vahel pruulisid, samuti kali, taar ja välistatud pole ka mõdu.[ii] Ning ehkki veini nauditi siin kahtlemata juba kaubalinna algusaastail, osutavad paarisajast leiukohast pärit kannude killud üsna üheselt kesvamärjukese kasuks.

Tallinna suure tähtpäeva puhul ilmub kogu 2019. aasta jooksul iga nädal teadusportaalis Heureka Erki Russowi lugude sari, milles ta tutvustab pealinna põnevamaid arheoloogilisi leide.

 

[i] Lähemalt vt nt Erki Russow, Importkeraamika Lääne-Eesti linnades 13.–17. sajandil. Tallinn 2006.

[ii] Vt Inna Põltsam-Jürjo, Pidusöögist näljahädani. Söömine-joomine keskaja Tallinnas. Tallinn 2013, lk 67–78.