Nullemissioon: kas kliima päästmise abinõu või viivitustaktika?

Saksa kooliõpilased 1. märtsil Berliinis rootsi koolitüdruku Greta Thunbergi algatatud protestiliikumise "Reeded tuleviku nimel" kliimameeleavaldusel.

FOTO: SIPA/Scanpix

Kuna Ühendkuningriik on esimese suure tööstusriigina võtnud eesmärgiks saavutada 2050. aastaks nullemissioon, on sobilik küsida, mis on süsinikuneutraalsus ja kuidas võiksid riigid selleni jõuda.

Maailma riikide esindajad kogunevad sel nädalal Saksamaale Bonni, et arutada Pariisi kliimaleppe jõustamist. 2015. aastal sündinud lepe kohustab riike aitama kaasa maakera temperatuuri tõusu pidurdamisele.

Pariisi kliimalepe sätestas, et maakera keskmisel temperatuuri ei tohiks lasta sel sajandil tõusta kõrgemale kui 2 kraadi üle

tööstusrevolutsiooni eelse aja keskmise. See nõuab igalt riigilt plaani oma kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamiseks.

Pariisi leppes rõhutatakse, et kõik riigid peaksid pingutama, et hoida temperatuuri tõus 1,5 kraadi piires, sest see võimaldaks asjatundjate hinnangul hoida ära halvim keskkonnale, majandusele ja ühiskonnale.

Valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertkogu (IPCC) järgi tähendaks 1,5 kraadi lagi, et enamik maailma riikidest peaks jõudma sajandi keskpaigaks süsinikuneutraalsuseni. See tähendab kas emissiooni vähendamist nullini või allesjäänud emissiooni neutraliseerimist keskkonna- või tehniliste lahendustega.

Brittide nullemissiooni seadus on kavas vastu võtta veel sel kuul. Ka Prantsusmaa, Hispaania ja Uus-Meremaa on koostanud seaduse, mis peaks viima riigid sajandi keskpaigaks kliimaneutraalsuseni.

Rootsil ja Norral on juba seadused, mis kohustavad neid saavutama süsinikuneutraalse majanduse vastavalt 2054. ja 2030. aastaks. Oma sihid on paika pannud veel mitmed riigid.

Riikide nullemissiooni lubaduste täitmist jälgiva energia- ja kliimaanalüüsiüksuse direktor Richard Black ütles, et eesmärgi määramine on ilmselt parim indikaator, mis näitab, kas riik suhtub Pariisi leppe lubaduste täitmisse tõsiselt.

Euroopa Liit ei suutnud eelmisel nädalal 2050. aastaks süsinikuneutraalsuse saavutamises kokku leppida, sest mitu liikmesriiki leidis, et asja on vaja veel arutada.

Euroopa Komisjoni kliimategevuse peadirektoraadi rahvusvahelise poliitika osakonna direktor Yvon Slingenberg väljendas usutluses AFP-le siiski veendumust, et aasta lõpuks toetavad kõik riigid 2050. aasta eesmärki.

«Kui Euroopa ei asu kliimaneutraalsusele üleminekut juhtima, keda me siis veel võime oodata maailmas kliimaneutraalsust teoks tegema?» küsis ta. 

Aasta lõpuks peaks selguma, kas kõik EL-i liikmesriigid võtavad 2050. aasta eesmärgiks või lepitakse kokku nii, et mõned riigid võtavad teiste emissiooni neutraliseerimise enda kanda.

Tegelik emissioonikärbe peab tulema tööstuselt, saastet peavad oluliselt vähendama nii ehitus, transport, energeetika kui põllumajandus.

Ka ei ole veel tõsiseltvõetavaid plaane suure süsinikukoormusega õhu- ja meretranspordi kui loomult rahvusvaheliste nähtuste lahendamiseks.

Nullemissioon nõuab põhjalikku muutust ka selles, kuidas me oma maju kütame ja kuidas me reisime, ütles Bonni konverentsi Briti delegatsiooni juht Archie Young. «See on kogu majandust hõlmav muutus,» rõhutas ta.

IPCC oktoobris avaldatud kliimaraport pakkus välja mitu erinevat stsenaariumi, mida kasutades riik võib nullemissioonini jõuda.

Kindlaim viis tagada 1,5 kraadi laest kinnipidamine on fossiilkütuse kasutamise kohene ja oluline vähendamine, nii et 2030. aastaks oleks emissioon praegusest poole väiksem.

Teine tee oleks mitmesuguste süsiniku püüdmise, kogumise ja sidumise tehnoloogiad, mis takistaksid CO2 atmosfääri jõudmist.

Mõned eksperdid kardavad, et 2050. aasta eesmärk, kui sellega ei kaasne vaheetappe, tähendab seda, et rikkamad majandused jätkavad fossiilkütuste põletamist veel aastakümneid, enne kui emissiooni vähendavatele tehnoloogiatele üle lähevad.

«Riiklikud eesmärgid vajavad ambitsioonikaid verstaposte 2025. ja 2030. aastaks, ainult nii saame kindlad olla, et oleme juba praegu teel hädavajaliku muutuse poole,» rõhutas ActionAid Internationali kliimapoliitikakoordinaator Teresa Anderson.

Populaarne

Tagasi üles