Tallinn 800: mida teame Tallinna vanadest palveränduritest?

Seni ainus arheoloogiline tõend 13. sajandi tallinlaste palverännakuist on 1953. aastal Raekoja platsilt leitud Rocamadouri palverännusuveniir

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu AI 4061: 3409; foto: V. Rinaldo

Ehkki nii kirjalikke kui ka arheoloogilisi tõendeid Tallinna keskaegsete kodanike usurännakutest napib, võimaldavad need vähesedki siiski väita, et palverännud ei olnud meie maa asukatele võõrad, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Arvatavasti torkavad keskaegsetest palverännakutest kõneldes enamusele esimesena pähe lõunapoolses Euroopas olevad kauged pühapaigad. Ent toona laialt levinud kombestikul on vahetu side ka 13. sajandi Tallinnaga. Veelgi enam, teatud mööndusega võib isegi öelda, et keskaegne kaubalinn on lausa palverändurite asutatud, sest 1219. aasta südasuvel Taani kuninga Valdemar II juhatusel paganate maal randunud sõdalased olid ju paavsti ärgitusel risti võtnud relvastatud palverändurid. Valdemarist 1219. aasta sügisel maha jäänud palverändurite tugipaigast Toompeal idaneski pikkamööda kristlaste kants, kuhu uute relvis usurändajate ning -kaitsjate kutsel tulid elama Maarjamaa põhjapoolseima linna esimesed püsiasukad, kaupmehed ja käsitöölised. Küllap oli nendegi seas inimesi, kes leidsid siin omale uue elukoha just tänu pikale usurännakule.

Palverännakuga seostatavad ainelised jäljed on 13. sajandi Tallinna linnamaastikul erinevalt Liivimaa lõunapoolsetest paikadest siiski kasinad, mistõttu on hansalinn palverännukeskusena seni vaid suures osas loogilisele tuletuskäigule tuginev oletus. Nii saame paari järgneva aastasaja tõendite põhjal eeldada, et siinse asula kõige olulisem palverännusihtpunkt oli tõenäoliselt piiskopkonna peakirik, Neitsi Maarjale pühendatud toomkirik. Välistada ei saa samuti, et 13. sajandi teise poole palveränduritel oli asja ka all-linna esimestesse pühakodadesse, Niguliste ja Oleviste kirikusse, seda nii võimalike reliikviate[i] kui ka Skandinaavia märterpühaku – püha Olav – nime põhjal otsustades. Ning mine tea, vahest saabusid mõned kaugelt tulnud usureisijad Tallinna siinse piirkonna ristiusustamise algaegadel toimunud sündmuste meenutamiseks, nagu näiteks Eestimaa piiskopi Theoderichi märtrisurm Lyndanise lahingus, või et külastada püha Ventseli kabelit, mis oli 13. sajandi teisel veerandil püstitatud samas tapluses saavutatud võidu auks. Sellisteks pikamaarännakuteks vajalik taristu oli siinmail kindlasti olemas, nagu ajutise peavarjuna sobivad kirikud-kabelid ja hiljemalt 1230. aastate lõpust – 1240. aastate algusest eksisteerinud Jaani seegi hospidalikompleks.

Paraku jääb Taanilinna väisanud ja siitkaudu Liivimaa teistesse palverännusihtpunktidesse suundunud rändajate viibimine 13. sajandil hansalinnas üldjuhul pelgalt hüpoteesiks, kuniks puuduvad selle tõestamiseks kirjalikud allikad ja üheselt tõlgendatavad arheoloogilised jäljed, esmajärjekorras palverännumärgid.

Ometi on Läänemere idakaldal selliseid suveniire valmistatud vähemalt ühes keskuses – hiljemalt 13. sajandi keskpaigast Riia linnas. Sealjuures on aga huvitav, et Liivimaa suurimas linnas valatud tinamärgid olid pühendatud enamale kui vaid palverännakule Riiga. Nimelt viitab sealse märgi pealiskiri, et sellega tõestati kogu Liivimaal aset leidnud palverännakut, mis hõlmas vähemalt teoreetiliselt ka Tallinna. Ent vaevalt peeti võõras diötseesis väljastatud meenega silmas muu hulgas Maarjamaa teises otsas asunud keskust – pigem kinnitas Jumalaema ja Jeesuslapse kujutisega mälestusese Riia peapiiskopkonnas ja selle naabruses asunud pühakohtade külastamist. Kuid usutavasti jõudis nii mõnigi Liivimaa lõunaosas palverännakut alustanu siiagi, ehkki Riiaga seostavaid märke pole Tallinnast seni leitud; üleüldse tuntakse neid tänaseks vaid kahest kohast – Lödösest Lõuna-Rootsis ja Lübeckist.

Pea sama oletuslikud on ka meie teadmised esimeste tallinlaste usureisidest teistesse piirkondadesse. Selles, et linlased võtsid ette meretaguseid palverännakuid, ei ole põhjust kahelda, arvestades seda, kuivõrd populaarne oli toona patukustutuse, tervisehäda või usuharduse nimel kaugetele maadele minek. Unustada ei tasu sedagi, et ajastule omaselt ühendasid kaupmehed oma ärireise palverännakuga, mistõttu pole ime, kui mõni Tallinna kodanik hankis enne koduteele asumist endale näiteks Kölni ususuveniiri, nagu nähtub ühest hiljuti Kalamajast leitud eksemplarist, mis, tõsi küll, pärineb alles 15. sajandist.

Millistesse kohtadesse siit 13. sajandil palverännakule mindi, tuleb vähemalt osaliselt välja võrdluses teiste Läänemere piirkonna linnadega. Seega võib paralleelidele tuginedes üsna veendunult väita, et pärast püsivama kristliku kogukonna teket seati Tallinna lahe lõunakaldalt sammud Lõuna-Euroopa tuntumatesse usukeskustesse Rooma, Luccasse ja Barisse Itaalias, samuti Rooma kõrval eelistatuimasse pühakohta Santiago de Compostelasse Hispaanias. Selle kõrval pole välistatud ka Skandinaavia pühapaigad, näiteks Trondheimis asuv Püha Olavi kultuspaik, kui lähtuda Tallinna sidemest Olavi kultusega Oleviste kiriku näol.

Seni ainus arheoloogiline tõend 13. sajandi tallinlaste palverännakuist on 1953. aastal Raekoja platsilt leitud Rocamadouri palverännusuveniir

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu AI 4061: 3409; foto: V. Rinaldo

Ent praegu on meil esimeste tallinlaste palverännakuid tõestamas endiselt vaid üks suveniir, juba 1953. aastal Raekoja platsi arheoloogilistel kaevamistel päevavalgele tulnud Rocamadouri palverännumärk Prantsusmaalt. Kuigi tegemist on seni ainsa kauge regiooni usumeenega Tallinnas, on märk tegelikult kõnekas päris mitmest küljest. Esmalt võime spekuleerida, et märgi kaotanud inimene ei külastanud ainult seda pühakohta, vaid tema rännak võis sarnaselt paljudele teistele alata Roomast ning lõppeda Santiagos. Kuid ka teel Reinimaa kultuskohtadest Santiagosse tehti sageli vahepeatus just Rocamadouris.

Võimalik, et Rocamadouris käinud palverändur külastas oma pikal teekonnal ühtlasi ka Rooma ja Santiago de Compostela pühakohti, nagu toona tavaks

FOTO: Jaana Ratas

Mõndagi räägib ka märgi räsitud välimus. Ese ei ole säilinud oma esialgsel kujul – suveniiri külgedel asunud aasakeste asemele on tinaplaadikesse puuritud neli auku. See näitab, et pühakohast kaasa toodud märk tähendas omanikule enamat kui vaid ilusa pildiga meenet. Ilmselt peeti kultuspaigas pühadusega kokku puutunud asja hinnaliseks ka kulununa, mistõttu tehti uued kinnituskohad ja õmmeldi märk riietele tagasi, enne kui see turuplatsil õnnetul kombel porri pudenes.

Teisalt võis märk leida rakendust ka muul kujul. Asendusaukude põhjal on välja pakutud, et pärast esmast kasutust rõivatähisena kaunistas palverännumärk ühes paljude teiste vidinatega mõnda raehoone ette ajutiselt püstitatud välialtarit. See on tõesti võimalik, kuid jääb samasuguseks mõttemänguks kui nii mõnegi muu tollast eluolu kajastava ainulaadse eseme tõlgendus. Ühes aga võime sellegipoolest veendunud olla – Tallinn oli palverändurite linn.

Tallinna suure tähtpäeva puhul ilmub kogu 2019. aasta jooksul iga nädal teadusportaalis Heureka Erki Russowi lugude sari, milles ta tutvustab pealinna põnevamaid arheoloogilisi leide.

 

[i] Vt nt Aldur Vunk, Ristisõjad ja palverännakud Eestis 12.–16. sajandil. Uurimus nende iseloomust ja alatüüpidest. Dissertationes historiae universitatis Tartuensis, 6. Tartu 2003, lk 206jj.

Populaarne

Tagasi üles