Kuidas teavad linnud tagasi tulla?

Martin Wikelski on uurinud ka putukate rännet, liimides neile seljale ülikerged raadiosaatjad. Tema laiem eesmärk on aga kokku panna atlas peamistest maakeral toimuvatest rännetest.

FOTO: National Geographic

Lindude ja loomade rännetes peitub endiselt palju saladusi, mille lahendamine on oluline kogu planeedi tervise jaoks, räägib Saksamaal asuva Max Plancki nimelise ornitoloogiainstituudi direktor Martin Wikelski, kes loob üleilmset rännete andmebaasi. Teda intervjueeris teadusajakirjanik Arko Olesk.
 

Avaldasite kolme aasta eest teadusajakirjas PloS Biology kolleeg David Wilcove’iga artikli, kus kirjutasite, et migreeruvate loomade arvukuse vähenemise tõttu võivad ränded peatselt üldse kaduda. Kas tõesti?

Ma ei arva, et ränded kaovad, kuid soovime loomulikult vältida suurte rännukoridoride kadumist. On oluline, et nähtus kui selline säiliks, sest praegu ei mõista me endiselt näiteks lindude rändeid. Inimesed arvavad üldiselt näiteks seda, et iga laululind rändab öösiti omaette, kuid see võib olla ka massiline fenomen, milles linnud edastavad mingil moel omavahel teavet ja leiavad just nii Aafrika ja talvituspaigad üles. Et olla ettenägelik, peaksime püüdlema selle nähtuse tervikliku säilitamise poole. Kuid ränded jäävad alles.

Ühes artiklis üritasime arvuliselt väljendada biomassi hulka, mis igal hetkel liigub. See on tohutu. Kõik ookeanis liigub, kõik maismaal liigub. See ongi see, kuidas elu maakeral on omavahel seotud. Kõige paremini saame sellest aru, kui mõtleme haigustele. Ütleme, et Kongo keskosas leiab aset ebolapuhang, nahkhiired kannavad selle Kenyasse, sealt rändab see lennukiga Euroopasse või Ameerikasse. Siis taipavad inimesed, kui olulised on ränded, kuidas loomade liikumine mõjutab inimeste elu.

Kas paremate teadmistega rännetest on võimalik selliseid haiguspuhanguid peatada?

Ma võrdlen seda pigem tornaadode ennustus- või hoiatussüsteemiga. Tornaadot ei õnnestu ära hoida, kuid on võimalik rajada kindel paik, kuhu varjuda. Seda juhul, kui eelhoiatus on piisav. Loomade levitatavate haiguste puhul ei pruugi me olla suutelised levikut ära hoidma, kuid mida varem õnnestub välja selgitada, kust see tuleb ja kuhu läheb, seda tõhusam on ennetus või hoiatus.

Haiguste kõrval on loomade ja lindude rännetel inimese ja ökosüsteemide jaoks kindlasti ka positiivseid mõjusid. Tooge mõni näide.

Üks, millest palju ei teata, on see, kuidas Aafrika lendkoerad levitavad seemneid. Öö saabudes lendab Ghana pealinnast Accrast välja sadu tuhandeid lendkoeri, kes lähevad mangopuudele ja kannavad seemneid üle riigi. Igal öösel istutavad nad nii uusi puid. Seemneid levitavad loomad võivad olla väga tähtsad killustunud maastike ühendamisel.

Või lähistroopikas, kus väikesed närilised varastavad üksteiselt suurte seemnetega puude seemneid. Nad taasladustavad neid seemneid vahel kuni 40 korda. Nii taastoodetakse vihmametsi. Sedalaadi asjad on väga tähtsad. Siin Põhja-Euroopas kogeme, kuidas linnud ja nahkhiired söövad putukaid, kes muidu kahjustaks saake, loomi või inimesi.

Paljudel juhtudel ei tea me veel rännete tähtsust. Iga kord, kui mõni ränne on lakanud, avastame, et keskkonnast on palju kaduma läinud. Need seosed on nõnda haprad, et millegi katkedes ei oska me arvatagi, mida see ahelas allpool põhjustada võib. Need tagajärjed võivad olla katastroofilised.

Viimasel ajal on kogunenud palju artikleid, mis kirjeldavad muutusi rännetes kliimamuutuste tõttu. Öeldakse, et kliimamuutused ajavad looduse rütmist välja. Mida teie sellest arvate?

Ütleksin, et see on väärt hüpotees. Mõnel juhul on andmeid, mis seda toetavad, kuid neid on ehk ka üle tõlgendatud. Võti on selles, et peame mõistma, kuidas liigid võtavad vastu otsuseid.

Näiteks millal ja millise teabe põhjal otsustab lind Aafrikas, et on aeg Euroopasse tagasi lennata. Me ei tea seda veel. Ja kui me seda ei tea, ei saa me öelda, et seda mõjutab kliima.

Sama hästi võivad rolli mängida kiskjad, konkurents teiste liikidega või mõni muu tegur. Me lihtsalt ei tea seda veel. Ebakõla rändlindude ja kevade saabumise vahel võib tõesti olla, kuid võib-olla on see pikas plaanis neile parim strateegia.

Võtmeküsimus on minu meelest see, et me ei tea endiselt, kus isendid surevad. Kui meil aastas rändab suurusjärgus 20 miljardit laululindu, siis iivet arvestades tähendab see, et igal aastal hukkub umbes kaheksa miljardit lindu. Me ei tea, kus nad surevad, ei tea, miks ja kuidas.

Sellepärast peamegi jälgima üksikisendeid, et näha, kuidas kliimamuutused, asualade killustumine või hävimine ja keskkonnakatastroofid reguleerivad populatsioone. Asi võib olla ka nende kombinatsioonis. Seega: et olla loodushoiustrateegiates tõhusad ja säilitada kohad, mida vajavad rännetel paljud liigid, on meil vaja rohkem informatsiooni.

Kuidas seda teavet saada?

On palju häid lähenemisi, mis vaatlevad, kus liigid peatuvad, samuti üldine seire. Kuid meie arvates on võti üksikisendite jälgimine ja uurimine, kuidas nad otsustavad, kuhu minna, millised paiku kasutada, kus teha vahepeatus. Kuidas tuginevad nad selle juures keskkonna parameetritele ja oma energiatasemele, seega nii välisele kui sisemisele olukorrale.

Euroopa Kosmoseagentuur (ESA) lubab meil kosmosejaamale lisada uue süsteemi, mis võimaldab globaalselt jälgida väikeseid loomi. See on oluline edusamm kogu valdkonna jaoks, see lubab meil näiteks välja selgitada, kus loomad surevad. Need saatjad ei oleks enam ainult asukoha näitajad, vaid mõõdaks ka isendi sisemisi ja väliseid olusid.

Koguda infot mitte ainult isendi, vaid ka keskkonna kohta?

Täpselt. Nagu ookeanide uurijad panevad hülgele külge temperatuuri ja soolsuse mõõturi, mis saadab andmeid, kui hüljes sukeldub, soovime midagi sarnast teha maismaal.

Kui paljusid liike peame piisava info saamiseks jälgima?

Suurt osa liike ei saa me jälgida, kuna nad on liiga väikesed – me ei saa neid saatjatega varustada. Õige lähenemine on leida indikaatorliigid, piltlikult öeldes kanaarilinnud söekaevanduses, kes näitaksid meile kõige paremini, mis keskkonnas toimub. Me ei tea veel, millised liigid on kõige paremad.

Ehk siis kindel arv liike igast organismide rühmast: linnud, loomad, putukad, kalad?

Jah. Kõik räägivad meile eri asju, soovime seda teavet kombineerida, panna kokku üpris täieliku pildi elu kvaliteedist Maal. Loomad käivad paikades, kuhu meie ei pääse, nad saavad planeeti uurida palju paremini kui meie ise.

Olete saatjaid kinnitanud ka putukate külge.

Seni oleme teinud näidisprojekte tõestamaks, et see on võimalik. See on väga algeline, sest meie kasutuses olev tehnika on sisuliselt Sputniku ajastust. Tehnoloogia on sestsaadik palju arenenud ja kui oleks kamp häid insenere, kes pühenduks teemale, saaks teha kiipe, millega saab jälgida mesilasi ja uurida näiteks tolmeldamisega seonduvaid probleeme. Või jälgida rändtirtse, et ennetada suurte parvede saabumist.

Mis on Movebank ja kui kaugel sellega olete?

Movebank on püüe luua globaalne, kõigile avatud andmebaas, omamoodi loomade rännete muuseum, mis oleks otsustajatele, kuid ka teadlastele ja avalikkusele abiks mõistmisel, kuidas loomad rändavad. Seda arendatakse mitme riigi teadusfondide rahastuse abil loomade jälgimiseks reaalajas, kuid see toimiks ka muuseumi-tüüpi andmepangana. Seal on reaalajas andmevoog ja üha enam kasutajaid.

See pakub ka võimalust kombineerida rännuandmeid kliima ja teiste andmetega. Mis on selle eesmärk?

Praegu püütakse palju ühildada maa- ja eluteadusi. Teame ju, et loomad ei rända tühjal maastikul, nad liiguvad geoloogiliselt ja geograafiliselt tuntud ja kirjeldatud maastikul. Püüd mõista, kuidas need seostuvad, annab parema pildi kogu elust Maal. Movebanki abil saame ühe hiireklõpsuga tuua need andmed kusagilt NASA või ESA serverist bioloogide ja otsustajate käeulatusse.

Tunnistan, et nii saadud pildiread olid muljetavaldavad. Kuidas rännete piltlikustamine avalikkust mõjutab, kas see kannustab rohkem loodust hoidma?

Ühel koosolekul näitasime röövlindude rändekoridori USA idarannikul. Üks MTÜ läks selle infoga otse Kongressi ja saavutas heakskiidu kaitsealale Pennsylvania idarannikul.

Oluline on, et peame neid tulemusi animeerima, näitamaks inimestele, kuidas kõik on omavahel seotud. Ja see on alles lapsekingades. Järgmisel aastal lisame võrku rakenduse, mis lubab inimestel teha omaenda väikeseid filme: valida lemmikliik ja valmistada film tema liikumistest. Siis muutub see teema tõeliselt personaliseerituks.

Ajakirjaniku reisi Stockholmi Martin Wikelskiga kohtuma rahastas National Geographic Channel.

Imelised ränded

Isendite varustamine saatjatega on toonud märkimisväärseid andmeid loomade rännete kohta.

•    Lõuna-lonthüljes ujus Tšiili rannikul aasta jooksul 29 000 kilomeetrit.

•    Vööthani ületab rändel Himaalaja mäestiku, lennates kõrgemalt kui ükski teine rändlind.

•    Randtiirud lendavad aastas 80 000 kilomeetrit.

•    Vöötsaba-vigle lendab 11 000 kilomeetrit Alaskalt Uus-Meremaale ilma vahepeatusteta, kaheksa päevaga.

•    Eesti teadlased on saatjatega jälginud must-toonekurgede ja kotkaste rändeid.

Allikas: Postimees

 

Populaarne

Tagasi üles