Ka Läänemere piirkonnas on näha tõendeid, kuidas kliimamuutus lindude rändeid mõjutab. Soome teadlaste värske uurimuse kohaselt on mitme veelindude liigi sügisrände algus viimase 30 aastaga nihkunud edasi kuni kuu aega.
Läänemere linnud lükkavad sügisrännet edasi
18. detsember 2011, 14:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Haned läinud, hallad taga, luiged läinud, lumi maas,» teadis vanarahvas ning neis tähelepanekutes peegeldub lindude rände kohta rohkem kui üks tuumakas tera, olgugi et põhjuse ja tagajärje seos on esitatud vastupidiselt.
Haned ja luiged kuuluvad lindude sekka, kes ajastavad oma rändeid looduse märkide järgi, ja on seetõttu paindlikud – kui looduse rütmid nihkuvad ja talv saabub hiljem, sätivad ka nemad enda rändeid selle järgi.
Aleksi Lehikoise juhtimisel ajakirjas Journal of Ornithology tänavu sügisel ilmunud artikkel on üks esimesi, mis kirjeldab kliimamuutuste mõju sügisrändele.
Uurijad leidsid, et 15 veelindude liigist, kelle sügisrändeid Hanko linnujaamas seirati, on kuus viimase 30 aasta jooksul minekut aina hilisemaks lükanud, keskmiselt 12 päeva võrra. Kõige suuremad viivitajad olid tuttvart, hallhani ja viupart, kes lükkasid tavapärast rändeaega edasi umbes kuu võrra.
Rände algust või muud faasi olid 30 aasta jooksul hilisemaks nihutanud veel piilpart, tõmmuvaeras ja sõtkas. Ainus vaadeldud liik, kelle ränne liikus varasemaks, oli rabahani. Luikede rännet selles uuringus ei käsitletud.
Autorite sõnul näitavad tulemused, et veelinnud on hea indikaator kliimamuutuste hindamiseks, kuna nad reageerivad kiiresti muutuvatele oludele.
Rännete algust saavad nihutada eelkõige need linnud, kelle talvituskoht ei ole kaugel, kommenteeris Postimehele Soome linnuteadlaste artiklit Margus Ellermaa, kes töötab Soome ornitoloogiaühingus BirdLife Finland. «Ega nad ju kaugele rända, need liigid talvituvad peamiselt Läänemere lõuna-, mõned liigid isegi keskosas.»
«Lähedal talvitujatel ei ole vaja koguda nii suurt rasvavaru, sest see on tõesti poole päeva distants, ja nad saavad olla paindlikud,» lisas ta. «Nad ka talvituvad järjest lähemal ning tulevad ka varem tagasi.»
Varasematel naasjatel on selged eelised, selgitas Ellermaa. «Neid territooriume, millel pesitsedes nad suudavad oma poegi toita ja üles kasvatada, ei olegi nii palju,» rääkis ta.
«Korraliku pesitsusterritooriumi saamine on lindudele nii tähtis, et nad võivad riski võtta, varem kohale tulla ja isegi paastuda siin kaks nädalat [kui olud pole veel soodsad].»
Ellermaa sõnul on küsimus, kas ja kuidas kliimamuutus lindude rännet mõjutab, viimasel ajal üks populaarsemaid, sel teemal on ilmunud kümneid artikleid. Valdavalt käsitlevad need küll kevadrännet ehk saabumise ajastust, samuti keskenduvad need enamasti värvulistele ja teistele liikidele, kelle ränded on pikemad.
«Pika rändeteega lindude rännud ei ole nii palju varasemaks muutunud,» tõi Ellermaa välja. «Kuna neil ei ole nii palju paindlikkust [rännete ajastamisel], tulevad nad tegelikult liiga hilja.» Probleeme tekitab nende jaoks see, et muutuv kliima nihutab ka teisi looduse mustreid, näiteks putukate elutsüklit.
«See aeg hiliskevadel-varasuvel, mil putukaid on palju, on tegelikult väga lühike,» põhjendas ta. «Linnud ei suuda poegi üles toita, kui nad hilinevad, võrreldes putukate arvukuse kulminatsiooniga. Just see on üks kliimamuutuse suurimaid probleeme värvuliste jaoks – kui pojad kooruvad, on parim putukaaeg möödas.»
Ellermaa usub, et rännete jälgimisel on oma koht nii seirel kui saatjatega jälgimisel. «Rände ajastamise muutused suures mastaabis ei selgu saatjate abil, see jääb ikka üldseire õlgadele,» tõdes ta. «Ökoloogilistes uuringutes on saatjad aga väga suure kasuteguriga, sest hakkasid isendi rände kohta tooma infot mitu korda kiiremini kui seni massiliselt kasutatud rõngastamine.»
«Me ei tea pikamaarändurite kohta veel piisavalt, mis on kõige tähtsamad alad, millest nende rände õnnestumine sõltub. See on looduskaitseliselt tähtis informatsioon,» selgitas Ellermaa.
Saatjad aitavad välja selgitada kõige tähtsamaid paiku rändetrajektooril, et seejärel paremini analüüsida kliimamuutuste ja teiste tegurite mõju. «Selgub, et Põhja-Aafrikas on värvulistel pudelikaelad, millest rände edukus sõltub: nad on just Sahara ületanud, näljased ega suuda sealt Euroopasse edasi lennata ilma vahepeatuseta. Näiteks suitsupääsukese jaoks on teatud alad Marokos eriti tähtsad,» rääkis ta. «Seal toimuvad muutused maakasutuses on Euroopa kaugrändurite toitumisele ilmselt väga kriitilised.»
Teise näitena tõi Ellermaa välja väikeluiged. «Muu hulgas Hollandis talvituvad väikeluiged rändavad Eesti kaudu Valgele merele ja sealt edasi Põhja-Venemaa pesitsusaladele. Need linnud, kes jõuavad esimesena Valgele merele Dvina jõe suudmesse, on ainsad, kes saavad sealt kätte toidu, neile väga tähtsad teatud veetaime risoomid.
Neid on piiratud koguses, aga need on tohutult energiarikkad. Need, kellele seda jätkub, on ka ainsad, kel sel suvel pesitsemine õnnestub. Nii väikesest asjast sõltub sellel liigil edu.»