Tallinn 800: alguses oli nahk

Kõige lihtsamate jalatsite hulka kuulusid pealse ja talla kokku õmblemisel valminud madalad kingad

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu AI 4061; foto: Jaana Ratas

Nahatöö on Tallinna arheoloogiasse jätnud juba 13. sajandist ja vanimad nahatöökojad töötasid ühes kohas kuni 20. sajandini, kirjutab arheoloog Erki Russow.

18. sajandi algupoolel kirjutas inglise luuletaja ja satiirik Alexander Pope (1688–1744), et kuigi ühiskond on võib-olla asutatud tekstiilile, toetub ta nahale. Oma aja tuntud kirjamees pidas ilmselt silmas Briti varauusaegse kaubanduse tähtsaima ekspordiartikli – odava kanga – rolli saareriigi majanduselus ning võrdles seda inimeste argipäevaste vajadustega, kus nahktoodetel oli sageli riidematerjalist veelgi suurem tähtsus. Tema lause pädeb ka keskaja osas: ehkki hansakaubanduse üks peamisi kaubaartikleid olid Madalmaade ja Saksamaa linnades valminud kangarullid, kohtas linlaste argivajaduste rahuldamisele pühendunud käsitööliste seas kõige arvukamalt just nahatööle keskendunud meistreid. Elu ilma nahatoodeteta oli kujuteldamatu ning nahatöö ei torganud keskaegsele linnaelanikule mitte ainult silma, vaid andis endast sageli teravalt märku ka lõhnade kaudu.

Tõepoolest, nahk oli materjalina asendamatu. Seda vajati saabaste, kingade, kinnaste ja vööde tegemiseks. Nahast olid tihtipeale pudelid, reisimehe lähkrid ja suuremad vedelike transportimise anumad. Sellest tehti sadulaid ning rakmeid, noa- ja mõõgatuppesid, kiivreid ja turviseid, pisiasjade talletamiseks mõeldud vöökotte ja vutlareid, keskaja lõpusajandeil isegi prilliraame. Seega ümbritses nahk inimest nii otseses kui ka kaudses mõttes, ja seetõttu peegeldavad nahkesemed ja nahatöö ilmekalt keskaegse ühiskonna väga erinevaid tahke, olgu selleks käsitöö areng ja linnamajanduse ülesehitus, mood või elanikkonna varanduslik kihistumine, jalatseid kasutanud inimeste tervis, aga ka linnavõimu ja -elanike suhtumine ümbritsevasse elukeskkonda jne.

Linna algusaegade käsitööst on kõige enam arheoloogilisi jälgi seotud nahatööga. Raekoja platsi uuringutel on 13.–14. sajandi nahkesemete ja naha töötlemise jääke avastatud sisuliselt igalt poolt, kus kaevetööd ulatuvad asula vanimate ladestusteni

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu AI 4061; foto: Jaana Ratas

Ka 13. sajandi Tallinn ei ole siinkohal erand. Linnaruumi vanimate elutegevusjälgede seas on ohtralt viiteid nahatööle alates käsitööjäänustest ja lõpetades valmistoodetega. Esemete kõrval kohtab muidki ainelisi tõendeid naha parkimisest toodete müügini. Nii koguti 1998.–1999. aastal Sauna tänava arheoloogilistel kaevamistel pea 10 000 valdavalt 13.–14. sajandisse dateeritud nahakatket, Raekoja platsi arvukate kaevetööde käigus kogutud ribadest, lõiketükkidest ja esemeist samaaegne nahatööaines küündib umbes paarikümne tuhandeni. Arheoloogilisi vihjeid nahatööga tegelevatele meistritele on töötlemisjäänuste kogumite ning üksikute tööriistade näol leitud mujaltki linnasüdamest: Nunne, Dunkri, Vene, Vaimu ja Harju tänavalt.

Nahatööga seotud elukutsete suurt tähtsust linnaelus kajastavad ka vanimad teadaolevad kirjalikud teated – ainuüksi Raekoja platsil oli raad 1362. aastal kingseppadele üürinud 21 töö- ja müügiputkat.[1] Tuhandete leitud nahatükkide põhjal võib arvata, et ka 13. sajandil ei olnud neid palju vähem. Nahaga tegelevate elukutsete esindajaid oligi keskaegses Tallinnas ehitustöödega seotud ametimeeste järel kõige enam.

On keeruline hinnata, millal esimesed elukutselised nahakäsitöölised Tallinnas oma tegevust alustasid ning kuivõrd liigendatud siinne nahatööndus linna algusaastail oli. Lihtsamaid nahkjalatseid valmistati kahtlemata juba muinasajal, kuid suurema tootevalikuga turule suunatud nahakäsitööndust pole muinas-Tallinnast põhjust otsida. See jääb arenenud ja tihedale koostööle suunatud linnaühiskonda ehk umbkaudu 13. sajandi keskpaika: nahatöö kuulub nende valdkondade sekka, mille tootmisahel toorainest lõpptoote valmimiseni on pikk.

Kõige lihtsamate jalatsite hulka kuulusid pealse ja talla kokku õmblemisel valminud madalad kingad

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu AI 4061; foto: Jaana Ratas

Lihtsustatult öeldes tuli enne Raekoja platsi putkas jalavarjude müütamiseni jõudmist jalatsiks sobilik härja-, lehma- või vasikanahk lihuniku juures välja valida. Seejärel tuli nahk puhastada ja parkida, millega võis tegeleda nii parkal linna veerel asunud töökojas kui ka kingsepp isiklikult – kummalisel kombel pidi linnavõim veel 1360. aasta paiku keelama nahkade parkimist ja kuivatamist vahetult turuplatsil. See tundub üllatavana, sest näiteks kvaliteetse tallanaha parkimine võis võtta isegi kuni aasta ning tööprotsess vajas üldjuhul ohtralt vett, kõnelemata parkimisega kaasas käinud haisust. Seega töödeldi toornahku enamasti ikkagi linnasüdamest kaugemal, eelistatavalt voolava vee läheduses, seda nii parkimistööde tõttu kui ka selleks vajaliku tooraine – puukoore – jahvatamise pärast. Seetõttu võib arvata, et juba 13. sajandil tegutsesid kutselised parkalid Härjapea jõe kaldail Jaani seegi läheduses, kus esimesed kirjalikud teated parkaliveskist pärinevad 14. sajandist. Ühtlasi on tegemist kõige järjepidevamalt ühes kohas tegutsenud tööstusharuga Tallinnas, sest nahka pargiti seal 20. sajandini. Niisiis eeldas tõhus nahatööndus head taristut, mis omakorda viitab kiiresti arenevale linnamajandusele juba keskuse alguskümnendeist alates.

Pargitud nahk ei olnud siiski ainus materjal, millest 13. sajandi Tallinna kingsepad ja teised nahakäsitöölised esemeid valmistasid. Kui lähemalt tutvuda Raeplatsi arvukate nahatükkidega, siis nähtub, et uute toodete tegemise kõrval parandati turuplatsil juba kasutatud esemeid ning valmistati kulunud või tarbetuks muutunud asjadest uusi. Nii leidsid pruugitud kingajupid kasutamist jalatsite lappimisel või jalanõude kinnituspaeltena, aga vahest ka mõne pisema kaubaartiklina, olgu selleks lihtne noatupp või nahkkukkur – seni ikka veel põhjalikumalt läbi töötamata tootmisjäänuste põhjal oli hansalinna nahakäsitööliste tootevalik tõesti väga mitmekesine.

Ent Tallinna varase linnaruumi kõige sagedamad nahatooted olid argielus asendamatud jalavarjud. Neid on tänaseks leitud nii vanalinna kui ka eeslinnade alalt

Esimeste linlaste enimarmastatud jalanõuks olid poole pindluuni ulatunud säärega saapataolised jalavarjud. Neid on peale vanalinna avastatud ka Roosikrantsi tänava 13. sajandi lõpu – 14. sajandi esimese poole ladestustest

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu AI 6109 II: 548; foto: Jaana Ratas

 ning esmaste ülevaadete põhjal[2] kajastas toonane jalatsisortiment kogu hansaregiooni üldist jalatsimoodi alates lihtsamatest nahkpaelaga kinnitatud kingadest ja lõpetades keerulises lõiketehnikas tänapäeval tuttava sidumisviisiga nöörkingadeni. Teisisõnu on linna algusaegade ainelises pärandis säilinud nii linna kolinud talupoja, siin leiba teeninud käsitöölise kui ka jõuka kaupmeheproua jalajälgi.

 

[1] Anu Mänd, Tsunftikäsitöö. – Tiina Kala (peatoim. ja koost.), Tallinna ajalugu, I. 1561. aastani. Tallinn 2019, lk 247.

[2] Vt nt Krista Sarv, Tallinlase jalats 13. sajandil. – Marika Mägi (koost. ja toim.), Eesti aastal 1200. Tallinn 2003, lk 225–230.

Populaarne

Tagasi üles