9. juuli 2019, 0:01
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg){kind=small}
- Põhjavee kvaliteet on paranenud, kuid kohati on hakanud ka halvenema.
/nginx/o/2019/07/08/12346025t1hc9e4.jpg)
Põhjavesi
FOTO: Pm
Kuigi Eesti põhjavee olukord on ekspertide sõnul hea, tuleb tervislikkuse piirest väljuvaid normide ületusi siiski ette ning mida paremini läheb majandusel, seda enam esineb ka vee nitraatidega reostamist.
Jõgevamaal Kassinurmel kaevuveest mõõdetud nitraadisisaldus viitab selgelt vee reostumisele. Nii kõrget sisaldust leiavad Eesti põhjavee seirega tegelevad eksperdid harva, kuigi normide ületamisi tuleb siiski ette. «Suures plaanis on Eesti põhjavee kvaliteet hea, viimasel põhjavee seisundi hindamisel oli Eestis heas keemilises seisundis 79 protsenti,» rääkis Keskkonnaagentuuri keskkonnaanalüüsi juhtivspetsialist Kristiina Ojamäe. Kõnealused andmed pärinevad 2014. aastast ning ehkki praegu kogutakse uue hindamise jaoks andmeid, ei ole Ojamäe kinnitusel sealt suuri muutusi oodata.
Üldine hea seisund ei tähenda, et reostuse probleeme siin-seal siiski ei esineks. Peamised murepiirkonnad on 2014. aasta koondandmete järgi Tallinn, Ida-Virumaa, Pandivere kõrgustiku ümbrus, aga ka Põltsamaa ja Võru.
Jõgevamaal asub ka kõnealune Kassinurme, kus pererahva tellimusel 2017. aastal tehtud analüüs näitas nitraatide sisalduseks 78 mg/l. Nii suurt kontsentratsiooni ei leidu aga ka nitraaditundliku ala 2017. aastast pärinevates seireandmetes, kus kõrgemad, samuti talukaevudest võetud proovid sisaldasid liitri kohta maksimaalselt 67,5 milligrammi nitraatiooni. Kui mujal võib tegemist olla mööduva nähtusega, siis pikaajaliselt on kontsentratsioon kõrge Adavere ja Põltsamaa ümbruses. Läbi aegade on aga teada tunduvalt kõrgemaid kontsentratsioone – aegridadest võib leida ka 100 mg/l piiri ületamisi, kuid nende arv jääb alla kümne. Üle 80 mg/l on tuvastatud umbes 40 korral. Samas ei ole mujal Eestis pikaajaliselt andmeid kogutud ning alati ei ole teada, millised on põllumajandusega seotud põhjavee kvaliteedi muutused väljaspool nitraaditundlikku ala.
Nitraatioonide kõrval on põhjaveest viimastel aastatel leitud ka aina rohkem taimekaitsevahendeid ja nende jääke.
«Kahjuks ei saa öelda, et pikaajalised trendid nitraaditundlikel aladel (vaata kõrvallugu – K.M.) langustrendis oleksid. Tõenäoliselt seni, kuni majandus kasvab, väetatakse põlde ka rohkem ja nii jõuab nitraate põhjavette pigem aina rohkem kui vähem. Väljaspool nitraaditundlikku ala reeglina nitraatiooni üle piirmäära pigem ei leidu,» kirjeldas Ojamäe intensiivse põllumajanduse ja geoloogilise ehituse õnnetut kooslust.
Eestis on põhjavee seiret tehtud juba nõukogude ajast, mistõttu on teatud parameetrite kohta olemas ka päris palju andmeid. Eesti Geoloogiateenistuse hüdrogeoloogi Joonas Pärna sõnul jäi vee tarbimise tippaeg aastasse 1991, kuid kolhoosikorra lõppemise ja suurtööstuste kadumisega vähenesid ammutatavad põhjavee hulgad märkimisväärselt. Andmeid vaadates jääb aga just nitraaditundlikul alal silma seos majanduskriisidega.
«Kui pärast nõukogude perioodi lõppu nitraadisisaldused põhjavees langesid, siis majanduse buumiaastatel on need jälle tõusnud. Näiteks võis nitraatiooni aasta keskmine sisaldus Pandivere nitraaditundlikul alal jääda 1990ndatel suurusjärku 15 mg/l, kuid enne 2008. aastat, kui majandusel olid head ajad ja põllumajandus intensiivsem, tõusis see väärtus umbes 30 milligrammini liitri kohta. Seejärel tuli väike langus ja praeguseks on saavutatud samasugune tase,» ütles Pärn. Samas jääb seegi alla joogiveele kehtestatud 50 mg/l piirnormi. Pärn lisas, et tema välja toodud arvud on aasta keskmised ning konkreetsetes mõõtekohtades võivad näidud sellest ka tunduvalt erineda.
Nitraatioonide kõrval on põhjaveest viimastel aastatel leitud ka aina rohkem taimekaitsevahendeid ja nende jääke, kuid Ojamäe sõnul ei saa üheselt öelda, et tegu oleks tõusva suunaga. Pigem on viimastel aastatel lisandunud uusi kontrollitavaid aineid, labori määramistäpsus paranenud ja ka proove võetakse rohkem.
«Sellegipoolest ei saa eirata asjaolu, et neid veekogumitesse jõuab. Põhjavees leidub kõige rohkem pestitsiidi kloridasooni metaboliidi (laguprodukti – K.M.) kloridasoon-desfenüüli. Suure tõenäosusega on selle näol tegemist ajaloolise reostusega – varem kasutati seda söödapeedi kasvatamisel, kuid nüüd on see juba aastaid Eestis keelustatud,» selgitas Ojamäe.
Lisaks näitas üks 2018. aasta uuring Joonas Pärna kinnitusel sedagi, et maapinna lähedastes kihtides võib leiduda ravimijääke. «Neid leiti päris mitmest kohast. Tegu oli nii veterinaarsete ravimijääkidega, nagu näiteks loomakasvatuses kasutatavad antibiootikumid, kui ka muude ravimijääkidega, nagu kofeiin, nohu ravis kasutatav ksülometasoliin. Samas ei tähenda see jällegi, et tegu oleks uue, süveneva probleemiga – varem ei ole neid vees lihtsalt määratud,» ütles Pärn ja lisas, et üks maailmas praegu palju huvi pakkuv nähtus on ka põhjavee mikroplasti sisaldus, mida aga Eestis veel uuritud ei ole.
Normiületus võib olla looduslik
Mitte kõik seaduses kehtestatud normide ületamised ei ole tingitud inimtegevusega seotud reostusest, kuna mitme seires jälgitava aine looduslik tase ongi üle normi. Üks selliseid on näiteks raud, mille sisaldus on seireandmete järgi paljudes piirkondades stabiilselt üle joogiveele kehtestatud normi. Suure rauasisalduse põhjus peitub Joonas Pärna sõnul tõsiasjas, et põhjavees tekivad sügavuse kasvades raua lahustumist soodustavad hapnikuvaesed tingimused.
«Kui vee rauasisaldus on natuke üle 0,2 mg/l normi, ei tee see tervisele midagi, kuigi võib hakata määrima nii riideid, sanitaarrajatisi kui ekstreemsematel juhtudel ka ummistada veetorustikke. See on klassikaline näide sellest, et ei olegi midagi teha, ja kui tahta puhast vett, tuleb veevarustusse lihtsalt rauafilter vahele panna,» selgitas Pärn. Samamoodi jõuab vette hapnikuvaestes tingimustes ka mädamuna haisu tekitavat vesiniksulfiidi. Kuigi tegemist on mürgise gaasiga, on seda põhjavees üldjuhul siiski kogustes, mille pärast inimene muretsema ei pea.
Kolmanda norme ületava loodusliku päritoluga ainena tõi Pärn välja eriti Lääne-Eestis esineva fluoriidi, mis arvatakse pärinevat valdavalt savikivimitest. Soodsate keemiliste tingimuste korral võib see kivimitest vette lahustuda ning sellisel juhul ei olegi muud teha, kui vett puhastada või rajada kaev mõnda teise veekihti ehk teisele sügavusele.
Kust tuleb Eesti põhjavesi?
Meie maapõues peituvat põhjavett saab paiknemise ja päritolu järgi jagada laias laastus kolmeks.
- Kõige levinum ja maapinna lähedal leviv on sademetest toituv aktiivse veeringe osana tekkiv põhjavesi, mida võib pidada taastuvaks loodusvaraks. Oma päritolu tõttu on need põhjaveekihid ka kõige tundlikumad inimtekkelisele reostusele.
- Sügavamates maapõue kihtides leidub ka veel jääaegadel Eesti ala katnud mandriliustike sulavetest pärinevat vana põhjavett. Kõrgemal asuvatest kihtidest eraldavad seda vettpidavad kivimikihid (nt savi) ehk hüdrogeoloogide keeles veepidemed. Need põhjavee reservuaarid on põhimõtteliselt taastumatud ning liigse ammutamise puhul võib nende kihtide veekvaliteet märkimisväärselt muutuda, kuigi Eesti on sellisest tarbimise tasemest üldiselt veel väga kaugel.
- Kolmas liik on merelise tekkega põhjavesi, mis on iseloomulik ennekõike Lääne-Eestis geoloogilises ajaskaalas suhteliselt hiljuti merest üles kerkinud piirkondadele, kus sademete vesi ei ole jõudnud veel merevett maapinnast välja pesta. Kohati on vesi nendes kohtades seetõttu ka soolane. Merelise põhjavee üks alamliik on aga ka Lõuna-Eestis maapõue sügavustes leiduv vana soolane põhjavesi, mis pärineb tõenäoliselt jääaegade-eelsest ajast ja mille ammutamisel saadakse näiteks Värska ja Häädemeeste mineraalvett.
Kust pärineb põhjavee reostus?
Eesti Geoloogiateenistuse analüüsi järgi jõuavad saasteained Eestis põhjavette laias laastus kolmest allikast.
Suurtest põllumassiividest tulev hajukoormus. Kuigi üheski konkreetses punktis norme ei ületata, on ulatuslikul väetamisel siiski oma mõju.
Ida-Virumaa kaevandustest jõuab vette palju sulfaatioone, aga ka fenoole, naftasaaduseid, benseeni ja polüaromaatseid süsivesinikke.
Mitmesugused jääkreostused, nagu kütusehoidlate ja asfalditehaste, aga ka endiste Nõukogude sõjaväeobjektide lekked. Sedalaadi potentsiaalselt ohtlikke objekte võib Eestis leiduda paarkümmend, kuid nende arv on aasta-aastalt vähenenud ning sellega seoses ka põhjavee kvaliteet paranenud.
Lokaalsema mõjuga on kanaliseerimata aladelt pärinev põhjaveereostus ning eelkõige linnastunud aladega seotud transpordist pärinev koormus. Kanaliseerimata alade mõju põhjaveele on viimase kümmekonna aasta vältel vähenenud tänu uute reoveepuhastite ja kanalisatsioonivõrkude rajamisele.
Suur tarbimine teeb Viimsi põhjavee soolaseks
Üks piirkond, kus põhjavee kvaliteeti puudutavad probleemid on viimastel aastatel oluliseks muutunud, on Viimsi poolsaar, kus kasutatakse sügaval asuvat liustikuvett. Viimsi valla elanikkonna kiire kasv ja kogu veevõtu ühte kohta koondumine on aga toonud kaasa ammutatava vee soolasemaks muutumise. Nimelt paikneb Viimsi poolsaare sügav põhjavesi otse kristalse aluskorra peal ning sealse kivimi lõhedes ongi vesi soolasem. Suure veekasutuse korral hakkab vesi kristalsest aluskorrast ülespoole liikuma. Seetõttu on ka Viimsi põhjavees kasvanud soolsus, mis on küll koos veevõtu hajutamisega viimastel aastatel stabiliseerunud. Vaatamata põhjavee soolsuse kasvule vastab Viimsis tarbijale jõudev joogivesi siiski joogivee nõuetele.
