Antarktika-reisi logiraamat: stardi eel (2)
Piduliku stardini Kroonlinnast on jäänud vähem kui ööpäev!
Kolmapäeva hommik algas Admiral Bellingshauseni meeskonnale Kroonlinna luterlikul kalmistul admiral Fabian Gottlieb von Bellingshauseni hauatähisel. Haud on sümboolne, sest Bellingshauseni tegeliku haua täpne asukoht pole teada. Linnapea Oleg Dovganjuk, kes on ise ajaloolane ja mereväelane, pidas kõne, milles kõlas suur uhkus kuulsa kaaslinlase üle, kes pühendas oma elu viimased kolmteist aastat Kroonlinna sõjakubernerina täielikult kodulinna arendamisele. Eriliselt armsa detailina tõi ta välja selle, kuidas Bellingshausen linnaraha vähesusest sel moel jagu püüdis saada, et rakendas linna arenguks ka kõik oma isiklikud säästud. Lisaks tavapärastele ehitus- ja parendustöödele pidas vana meremees vajalikuks üle Vene impeeriumi kokku tuua kõikvõimalikke puusorte ja need Kroonlinna istutada, et siit lahkuvad ja siin silduvad meremehed oma kodukoha metsade tuttavat lõhna tunneksid.
Kalmistult sõitsime Kroonlinna keskusesse, kus EV peakonsul Peterburgis Carl Eric Laantee Reintamm ja Riigikogu liige Marko Mihkelson panid Jekaterina pargis olevale Bellingshauseni monumendi jalamile sinimustvalgete lintidega pärja ja küünlad.
Eesti diplomaadi Jüri Trei juhtimisel tehti Kroonlinnas sisukas tiir ja selle lõpus polnud meid saatnud Vene Geograafiaseltsi välissuhete sekretäril Sergei Katikovil muud öelda, kui irooniliselt naerdes möönda, et vist kõik hea, mis Kroonlinnas on, võlgneb ta eestlastele.
Bellingshausen oli ka üks Vene Geograafiaseltsi liikmetest. 19. sajandi keskel heljus Kroonlinnas pastor Matthias Johann Eiseni, Liidia Koidula ja siin orelit mänginud Miina Härma vaim, linnas elas toona tuhandeid eestlasi, loodi koguni eestikeelne kool, kus õpetajateks eestlastest meresõitjad. Pastor Eisen töötas üle 20 aastat siinses eesti-soome-rootsi kirikus, mis oli linna üks ilusamaid hooneid ja mille sihvakas torn tervitas majakana kõiki merelt tulijaid.
Üheskoos käisime vaatamas ka kuulsat «Kroonlinna nulli», mis oli omamoodi sümboolne, sest siin on ka me ekspeditsiooni nullpunkt.
Pealelõuna veetsime Peterburi Arktika ja Antarktika muuseumis, kus Bellingshausenile ja esimesele Venemaa Antarktika ekspeditsioonile on pühendatud terve seinatäis materjali. Otseselt on me retkega seotud teinegi sealne väljapanek – Viktor Bojarski polaarkostüüm ja arvukad kirjatööd. Mees ise, Venemaa polaarmaailma elav legend, osaleb meeskonnaliikmena ka meie ekspeditsiooni etapil Tallinnast Kaliningradi.
Õhtusöögilauas võisid laeva ümberehituse eest vastutanud Baltic Workboatsi juht Märten Vaikmaa ja ehitusprojekti üldjuht Priit Kuusk esimest korda peale neljakuist intensiivset tööperioodi kergendatult hinge tõmmata ja meeskonnaliikmete tänusõnu kuulata - laev on polaarretkeks valmis!
Päev lõppes ühislaulmisega ja toostiga kõigi auks, kes on merel.
Maris Pruuli
Esimeste päevade muljed on kirja pannud ka teine laevameeskonna liige, Priit Kuusk alias Wend.
On muljetavaldav enesekindlus, mis seda ekspeditsiooni iseloomustab. Öeldakse, et saatan peitub detailides ja minu jaoks on selleks detailiks teadmine, et esimesele etapile võeti kokaks inimene (mina), kellel puudub igasugune merel toidutegemise kogemus. Milline on garantii, et kokk potti ei oksenda? Või et ta üldse suudab selles kõikuvas maailmas funktsioneerida? Praeguseks on see «avantüür» minu jaoks kestnud kaks päeva. Mis tähendab, et olen juba kaks korda halva enesetundega, et mitte öelda tugeva sooviga üle reelingu öökida, võidelnud. Aga-kõik söögikorrad on õnnestunud valmis teha, tõsi, üks hommikusöök väikese hilinemisega. Seega, mine tea... Äkki leian uue kutsumuse? Ja selle eest suur tänu. Püüan usaldust mitte petta!
Wend aka Priit Kuusk