Nagu 200 aastat tagasi: ekspeditsioon valmistati ette väga lühikese ajaga

Luup Vostoki mudel Meremuuseumis.

FOTO: Erakogu

Täna Kroonlinnas algaval Eesti Antarktika-ekspeditsioonil ja 200 aastat tagasi enam-vähem samal ajal alanud Saaremaalt pärit admiral Bellingshauseni reisil on üks ühine joon: mõlemad valmistati ette sama lühikese aja, sisuliselt poole aasta jooksul.

Ajaloolaste andmetel tekkis Venemaa lõunapooluseekspeditsiooni plaan Peterburis 1818. aasta lõpul, kui Venemaa tollane mereminister, prantslane Traversay rääkis ideest Venemaa keisrile Aleksander I-le.

Tänases Postimehes kirjutab Hannes Rumm, et praeguse ekspeditsiooni ideepääsuke lasti lendu eelmise aasta oktoobri lõpus, kui ta pakkus selle mõtte välja Tiit Pruulile. «(Pruuli) pani kohe ülehelikiirusel liikuma suurel hulgal inimesi ning mõttest sai mõne kuuga tegu,» kirjutas Rumm. Avalikkuse ette tulid Pruuli ja Co reisiga vähem kui pool aastat tagasi, jaanuari lõpus.

Eesti teadusloolane Erki Tammiksaar on kirjutanud Akadeemia artiklis «Vene Lõunapooluse-ekspeditsiooni pärand poliitilistes tõmbetuultes», et «ekspeditsioon tuli ette valmistada väga lühikese ajaga (veebruar – juuni 1819), mistõttu ettevalmistuses oli palju puudusi: laevad olid erineva kiirusega, neil polnud jääklassi, ekspeditsioonile ei jõutud kaasa võtta teadlasi (v.a üks — Kaasani ülikooli erakorraline astronoomiaprofessor Ivan Simonov).»

Küllap on ka tänasel ekspeditsioonil puudusi, sest ka neil oli kõva ajatamp taga, nagu igal pikal merereisil, aga nagu Bellingshauseni ajal, teeb selle tasa innustumine eesmärgist ja sisemine põlemine.

Me ei tea, mida mõtles suur Bellingshausen ise 200 aastat tagasi ekspeditsiooni kiirustades ettevalmistamise kohta, kuid me saame kasutada saarlasest kirjaniku Jaanis Prii fantaasiat sel teemal.

Sel suvel ilmunud Bellingshausenile pühendatud romaanis «Taassünd Lahetagusel» paneb Prii admiralile suhu sellised mõtted:

«Kogu see asi oli markii Traversay (Markii Jean-Baptiste Prevost de Sansac de Traversay, Venemaa merendusminister 1809-1828) välja mõeldud, tema mõttevälgatus. Ma ei tea, miks. Ilmselt lootis ta nüüd aastaid hiljem sealt Cooki selja tagant tõesti mandri avastada ja sellega ennast – tõesti pigem end kui Venemaad – maailmakuulsaks teha. /---/

Kuidagi ta Aleksandri nõusse sai ja siis hirmkiiruga kogu ekspeditsiooni plaani peamiselt ise kokku pani. Aleksandrit ma isegi natuke mõistan. Lõunamanner, mida Traversay talle lubas, oli midagi kauget, midagi müstilist. Aleksandril oli selleks ajaks kujunenud vastuvõtlikkus igasuguste müstiliste asjade suhtes. Eriti Viini rahukonverentsi järel. /---/

See, et markii minu ekspeditsiooni juhiks määras, oli selles mõttes arusaadav, et mind ta kogu sellest talle soovitatud ja välja pakutud kaptenite loetelust teadis. Ka Krusenstern andis mulle oma soovituse. Ma olin ju temaga kartograafina viimase ümberilmareisi kaasa teinud. /---/

Tegelikult jäid paljud asjad poolikuks. Mitte keegi tervemõistuslik ei valmista ümbermaailmareisi ette poole aastaga, veel vähem sellist pikka ja kaugele viivat ekspeditsiooni. Isegi laevad, luup Vostok ja see teine, pigem transpordilaev Mirnõi, olid nii erinevad. Pikkuse vahe oli väike: minu Vostok 129 jalga ja Lazarevi Mirnõi 120 jalga. Samas olid kered täitsa erinevad ja purjesid suutis Mirnõi kanda kolmandiku vähem. Vostoki täiskiirus oli 10 sõlme, aga Mirnõil 8 sõlme. Nii erinevaid laevu ei tohiks koos ekspeditsioonile saata.

No ja siis see üldine rahvusvaheline olukord ja tegelikult loll vajadus ekspeditsioonilaevadel suurtükke kaasa vedada. Suurema osa ajast on need mõttetuks rauaks ja raskuseks. Mõni oleks tegelikult piisav: saluudi andmiseks ja vajadusel Lõunameres metsikute pärismaalaste eemale peletamiseks. Meie olime aga sõjalaevad. Mul oli pardal kuusteist 18-naelast suurtükki peatekil ja kaksteist vahetekil. Mirnõil mõned vähem. /---/

Aga Lõunamannert me ei avastanud, nagu ka Cook seda ei avastanud. Me ilmselt ei saanudki avastada, sest ei pääsenud sellele ligigi. Kui see manner on olemas, siis ta on teistest omasugustest nii erinev, et teda on võimatu ära tunda. Seda külmafenomeni oleks pidanud uurima, aga teadlasi me kaasa ei saanudki. Jube kiirustamine, mille pitserit kandsid kõik meie ebaõnnestumised. Sakslased, kes pidid Kopenhaagenisse tulema, ei tulnud. Meil oli kokku lepitud, et botaanikud Mertens ja Kunze tulevad, aga nad ütlesid alles Kopenhaagenis õukonnasaadik parun Nikolaile, et neile anti ettevalmistusteks liiga vähe aega. No aga kust pidin mina sealt Taanimaalt uusi botaanikuid nädalaga välja otsima?

Seda enam teeb mind kurvaks, et meil teaduslik panus nõrgaks jäi. Admiraliteedi või akadeemia ametnike, ei tea isegi, kelle käsi siin rohkem mängus oli, et mulle ei antud ka Krusensterni vahendatud ja professor Struve soovitusega Tartu astronoom Knorret kaasa. Neid astronoome oleks meil võinud ju kaks olla. No jah, tegelikult oleks vaja olnud pigem maateadlasi. Neid ei saanud ma aga ka Banksi kaudu. /---/

Ma olen nüüd kümme aastat saanud seal nähtu ja kogetu üle mõtiskleda. Üsna tulutult, peab tõdema. Seal on maa, liustikud ja külmunud meri kokku sulanud üheks suureks, lahutamatuks ja ilma lähemalt uurimata arusaamatuks jääpangaks. Mõistate? See on tõeline jäämeri.»

(Postimees avaldab väljavõtted Jaanis Prii raamatust autori loal.)

Populaarne

Tagasi üles