Kas 200 aastat tagasi sõitis eestlasi Lõunamandrit otsima?

Peatus Port Jacksonis. Pavel Mihhailovi joonistus 1831. aastast.

FOTO: Erakogu

200 aastat tagasi osales admiral Bellingshauseni ekspeditsioonis kaks madrust, kelle nimed viitavad nende võimalikule Eesti päritolule, kuid seda pole enam võimalik kindlaks teha.

Kui Bellingshauseni laev Vostok (ja temaga koos kapten Lazarevi juhitud Mirnõi) 1819. aasta 15. juulil Kroonlinnast lahkus, siis oli Vostoki pardal madrused Olav Rangoil ja Paul Jakobson.

«Vostoki (meeskonna) nimekirja vaadates hakkab silma kaks nime, mis võivad eestipärased tunduda. See on aga vaid oletus, sest meeste päritolu pole dokumentaalselt tõestatud,» kirjutas Eesti meremuusemi teadur Feliks Gornischeff tänavu jaanuaris Postimehes.

Ma tean, et teenekas polaarteadlane Enn Kreemil jõudis Nõukogude ajal arhiive uurides oma versioonini. Nimelt, et Vene ümberilmareisile võeti meremehi keisri laevastiku teistelt laevadel ja ka madrused pidid olema kirjaoskajad. Seetõttu arvab Kreem, et nende eesti-päraste nimede taga Bellingshauseni laevad ei olnud eestlased, vaid rootslased, kuna eesti madrused ei saanud tema arvates olla tollal vene keeles kirjaoskajad.

Teadusajaloolane, Bellingshauseni ekspeditsiooni põhjalikult uurinud Erki Tammiksaar ütles nende madruste päritolu kohta konkreetselt: «Sellele pole vastust.»

«Varem pole püütudki sellele vastust leida, aga nüüd on see lootusetu ettevõtmine,» rääkis Tammiksaar Postimehele. «Nende meeste kohta pole meil mingeid muid andmeid peale nimede.»

Enn Kreemi teooria kohta arvas Tammiksaar, et tema hinnangul polnud kirjaoskus madruste valikul tollal oluline. «Tõenäoliselt saadeti nad siiski käsukorras madrusteks. Tähtis oli, et sa olid kuulekas madrus,» ütles teadlane.

Bellingshausenist hiljuti ilukirjandusliku raamatu kirjutanud Jaanis Prii lubas igatahes madruste päritolu uurima hakata. «See on  huvitav teema ja mul (on) mõte neid jälgi natuke ajada,» rääkis Prii.

Populaarne

Tagasi üles