Väljumine Kroonlinnast ja esimene öö merel

Tarmo Soomere, Teaduste Akadeemia presidendi emotsionaalne loeng lainetest, mille käigus tema soe röstsai korduvalt ära jahtus, oli silmiavav, natuke hirmuäratav ja erakordselt informatiivne. Teame nüüd kõik, et mõrtsuklaine saab teoreetiliselt tekitada ka kodus vannis. Tiit Vähi lisas lõbusaid lugusid vabariigi algusaegadest  ja kommenteeris mööduvaid tankereid, kes Sillamäe ja Peterburi vahel käivad kui trammid. Ja üdini soe David Vsevjov, kes tänas ekspeditsiooni erakordse julguse eest pardale võtta mees, kelle merekogemus on praamisõit üle Muhu väina. Marko Matvere sügav Georg Otsa bass saatis ekspeditsiooni merelaulude saatel teele.

Esimese lahkumisemotsiooniga sai öö hakul kirja aga järgmine lõik:

Minu vaht algab nelja tunni pärast, uni on ka, aga magama jääda ei raatsi. Reis läks lahti!

Kroonlinn oli algselt Bellingshauseni jalajälge astumiseks vajalik stardipakk, sest just siit algas 200 aasta eest Venemaa esimene Antarktika ekspeditsioon, mida juhtis Saaremaal sündinud Fabian Gottlieb von Bellingshausen. Kroonlinna päevad kujunesid aga millekski palju enamaks.

Paljud meist mäletavad veel vene klassikalisi «tšinovnikuid», tunneme need tänini eksimatult ära. Kohtasime siin aga midagi hoopis muud. Sisu ja soojust. Oli liigutav tajuda, kui palju me ekspeditsioon inimestele korda läheb. Millised imelised hetked!

Kui Kroonlinna kirikus hukkunud meremeeste auks küünlaid süüdates tuleb end tutvustama Aleksei Vjatšelavitš Kruzenstern ja selgub, et ta on SELLESAMA MEIE Kruzensterni otsene järeltulija, kes oli alles täna me reisist kuulnud ja tõttas meid enne starti tervitama. Või venelanna, kes kai ääres ligi astub ja ütleb «mu isamaa on minu arm» ja sa vastad «izvinite, što?», sest see on liialt ootamatu ja sa pole kindel, kas kuulsid õigesti. Ja 1845. aastal loodud Vene Geograafiaseltsis peetud konverentsil kingib Igor Sergejevitš Smirnov sulle isetehtud puust põrsa, kuhu värvilised südamed peale joonistatud ja paneb selle selga tehtud pilusse kaherublase, et see me reisile õnne tooks. Ta vanaisa on Eestist pärit Theodor Allik ja ta ise on korduvalt Antarktikas käinud. Läheks veel, kui tervis lubaks.

Peame hoolega kinni vanadest meretavadest. Eesti Jaani kirikus Peterburis hoolitses kapten Indrek selle eest, et keegi meeskonnaliikmetest ei peaks istuma kohal number 13. Nii algas pidulik üritus toolireaga, kus oli kaks tooli number 12 ja meie ees pingirida kahe tooliga nr. 13. Kui sellele liita vana armsa sõbra telefonikõne, kes ütleb, et tal endal on praegu rahulikumad ajad ja et kui vähegi vaja, ta aitaks millega iganes, siis mida veel! Üks korralik peatäis und enne öövahti!

Praegu on Kunda traaversis, oleme õnnelikult Eesti vetes, ilm on suvine, sõidame täispurjes ja peaksime Sillamäele jõudma kella nelja paiku.

Maris Pruuli