Tallinn 800: kuidas mäng, nõnda mees

Luutäringud Raekoja platsilt. (AI 4061: 3361, 3276, 3302, 4583 (esiplaanil), 2978, 2703, 2282, 1263, 445 (tagaplaanil); foto: Jaana Ratas)

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu / Jaana Ratas

Kuigi varasemad tõendid lauamängudest ei võimalda meil öelda kuigi palju linnaelanike sotsiaalse kihistuse kohta, on arheoloogidele siiski selge, et mängurõõm on Tallinnaga kaasas käinud linna algusest saadik, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Lübecki õiguse 1282. aasta Tallinna koodeksi pea paarisaja paragrahvi seas leidub ka korraldusi, mis reguleerivad linnakodanike omavahelisi arveteklaarimisi. Üks seadusesätetest on pühendatud vahetult turul toimuvale: 91. Tururahust. Kui keegi teist turul halvasti kohtleb löömise või tõukamisega või muul taolisel viisil, peab ta selle temale hüvitama vastavalt üleastumise suurusele, pärast seda raele kolme marga hõbedaga; ja mida raehärrad selle eest tahavad sisse nõuda, sellest kuulub linnale kaks kolmandikku ja kohtule kolmandik.[i]

Võime vaid oletada, mis ajendas seaduseandjat otseselt turuga seotud karistust kirja panema, kuid linna rahvarohkeimas kohas juhtus kahtlemata üht-teist – alates ülekuumenenud kauplemisest ja mõõdutundetust trügimisest kuni petukauba ja taskuvarguseni. Kuid küllap kerkis huulile paha sõna ja käsi kobas pussi järele ka siis, kui turuplatsi meelelahutus muutus ühtäkki meelele või kukrule valusaks. Sedasama juhtus mujalgi, sest sellesama seaduseraamatu kõrvakiilule pühendatud lõik viitab möödaminnes sellelegi, kuidas käituda kõrtsis sündinud lahkhelide puhul.

Luutäringud Raekoja platsilt. (AI 4061: 3361, 3276, 3302, 4583 (esiplaanil), 2978, 2703, 2282, 1263, 445 (tagaplaanil); foto: Jaana Ratas)

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu / Jaana Ratas

Kuigi 13. sajandi Tallinnas kehtinud õigusnormides ei eristata konflikti algpõhjuseid, võime sellegipoolest eeldada, et sarnaselt naabermaadega, kus hasartmängudega tegelemist üritati kontrollida juba nõnda varakult, polnud ka tallinlased mängukirest priid. Ainuüksi Raekoja platsi arheoloogilised leiud kinnitavad seda, sest siit on leitud keskaegse linna suurim kogum täringuid, millest vähemalt kolmandik võiks kuuluda hansalinna algusaegadesse. Samasuguseid mänguvahendeid tuntakse mujaltki, üksikjuhtudel kodusest keskkonnast, kuid üldiselt pigem linnarahvale avatud kohtadest – näiteks võimalikust hiliskeskaegsest kõrtsikohast (Tartu mnt 1) ja surnuaia territooriumilt (Barbara kalmistu Roosikrantsi tänaval). Tulemus ei ole üllatav, sest Läänemere lõuna- ja idakalda keskaja linnade jõudeaja ainelise kultuuri analüüs osutab, et kuni 70% meelelahutusega seotud esemeist pärineb just avalikest kohtadest.

Muidugi on ainult täringute põhjal keeruline hinnata, milliseid õnnemänge esimesed linlased turuplatsil mängisid, rääkimata tehtud panustest. Mängudeks võisid olla kahe täringuga mängitav numbrikombinatsioonide või koguväärtuse ennustamise mängud, aga muudki.[ii] Sellised, vaid täringute ja vajaduse korral paari-kolme abivahendiga mängud sobisid arvatavasti kõige paremini turukeskkonda, kus vaatajaskond oli arvukas ning meelelahutaja leidis rahvamassist hõlpsalt uusi «ohvreid». Samas ei saa välistada, et mõnes rahulikumas turunurgakeses pühenduti ajaviitele, kus täringud olid vaid üks osa suuremast nuppude ja lauaga mängukomplektist ning mängijate arv piiratud paariga. Selleks aga sobis hulga paremini eemalasuv kõrts, kodune miljöö ning järgnevatel aastasadadel ka kaupmeeste-käsitööliste gilditoad.

Omaaegsele lauamängurõõmule ja -hasardile viitavad vanalinnast ja ajaloolistest eeslinnadest leitud puust, luust ja kivist kettad. Nuppude välimus muutus aja jooksul üsna vähe: värvitud puunupp Lai 2/Pikk 2 kaevamistelt.

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 7038: 151; foto: Jaana Ratas

Millised võisid olla esimeste linnaasukate lauamängud, on suures osas tuletatav teiste hansalinnade leidude abil, sest Tallinna linna territooriumilt pole puidust, luust ja kivist mängunuppude kõrval seni mitte ühtegi keskaegset mängulauda leitud. Paraku jääb ainult nuppudest enestest lõviosa mängude tuvastamisel väheseks, sest treitud mängukettakesed nägid hiliskesk- ja varauusaegses Euroopas kõikjal üsna ühtmoodi välja. Samas ei ole keskaegsete mängulaudade puudumine iseenesest imekspandav, sest paljude mängude puhul ei olnudki suurt vajadust eraldi aluse järele: kui spetsiaalselt valmistatud mängualust polnud käepärast, siis piisas kättejuhtuvast lauajupist, et sinna sisse lõigata mänguks sobilik skeem. Ja nõnda on keskaegseid mänguplaane leitud söögilaudadelt, tünnikaantelt, juhuslikelt lauatükkidelt ning isegi kirikupinkidelt. Tallinnas ilmestab säärast käepärast lähenemisviisi vaid üks leid, 2015. aastal Kadriorust päevavalgele tulnud, 13. sajandi lõpus ehitatud, kuid 14. sajandi algupoolel hukkunud koge pardalt avastatud lauajupp.

Keskaegseid mängulaudu pole Tallinna majapidamistest seni avastatud, kuid sageli kasutati kättejuhtuvat puitlauda, sarnaselt Kadrioru nn Peetri vrakilt leitule.

FOTO: Jaana Ratas

See Peetri vrakilt leitud lauake kinnitab, et meremeeste ja -reisijate kõrval mängisid ka 13.–14. sajandi tallinlased ühte keskaja kõige populaarsemat taktikalist õnnemängu ehk Skandinaavias ja Venemaal hiljemalt viikingiajast tuntud nn Veskit (ingl Merels, Nine Men’s Morris). Tartu ja Riia mängulaualeidude põhjal saab Tallinna elanike mängudevalikut täiendada veel trips-traps-trulli meenutava Väikese veski, samuti Jänesemängu, Alquerque’i ja muu taolisega. Ehkki seni ei ole Liivimaalt leitud mitte ühtegi 13. sajandi trik-traki ehk backgammon’i lauda, võis see Lähis-Ida ristisõdijate või mauride vahendusel Euroopasse jõudnud lauamäng juba tollal siin tuttav olla, kui lähtuda mänguks sobilike täringute ja mänguketaste olemasolust. Välistatud pole seegi, et me ei ole lihtsalt osanud purunenud esemete seast pisut keerukamate mängulaudade detaile ära tunda.

Sama puudutab tõenäoliselt ka teiste lauamängude inventari. Arvestades Tallinna ajaloolisi sidemeid Skandinaaviaga, pole võimatu, et Taanist-Rootsist Tallinna saabujad tõid enesega kaasa kodumaal juba aegamööda unustusehõlma kaduva strateegilise sõjamängu hnefatafl’i. Ent seni leitud puidust vigurite mitmetitõlgendatavus jätab selle kõigest hüpoteetiliseks võimaluseks, kuniks leitakse sobiv mängulauakatke.

Ainsana on mõnevõrra parem seis malega, mida kirjalike allikate järgi tunti Tallinnas hiljemalt 13. sajandi teisest poolest,[iii] aga usutavasti küündib male ajalugu veelgi kaugemale, ehk lausa Lundi peapiiskopi Andreas Sunonise aegadesse. Arheoloogilist tõendit selle kohta küll veel pole, sest siinsed seni vanimad malendid pärinevad 13. sajandi lõpukümnenditest. Ka vigurite puhul põrkume osaliselt tõlgendamisraskustega: kui näiteks Aida tänavalt leitud oda esindab toona tüüpilist, islamimaailmast pärit nuppude abstraktset kujundust, siis puidust etturite puhul ei ole välistatud, et neid kasutati hoopis mõne muu nupumängu juures.[iv]

Malemängu tunti Tallinnas hiljemalt 13. sajandi teisest poolest, kuid malendite arv tõuseb alles 15.–16. sajandi leidude seas. Fotol kaks puidust etturit 13. sajandist Raekoja platsilt ning Viru 10 ning Aida tänavalt leitud 13.–14. sajandi vahetusest pärit oda.

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu ja Tallinna Linnamuuseumi arheoloogiakogu, AI 4061: 3373; AI 6201: 315; TLM 24448 A, foto: Jaana Ratas

Ehkki üldjoontes on Tallinna mängukultuuri puudutav aines suhteliselt tagasihoidlik – leitud on peotäis täringuid, pisut mängunuppe ning üksikuid malendeid –, näib esmapilgul, et eelistatuimad olid rohkem lihtrahvaga seostatud õnnemängud. Samas näitavad vähemalt kahelt linnakinnistult leitud malendid, et valdavalt ülemklassi ja rüütlikultuuri juurde kuuluv male ei olnud päris tundmatu ka kolmanda seisuse inimestele. Kas see annab meile aluse väita, et esimeste tallinlaste seas oli teadlikult pööblist eristuda soovijaid ning feodaalide ainelist kultuuri jäljendavaid kodanikke, nagu on mujal välja pakutud? Kasina leiukogumi põhjal tundub see vähemalt Tallinnas liiga kaugeleulatuva järeldusena. Küll aga saab tõdeda, et mängurõõmu ja -kirge jagus nii turuplatsile kui ka koduseinte vahele.

 

[i] Lübecki õiguse Tallinna koodeks 1282. Transkribeerinud ja tõlkinud Tiina Kala. Tallinn 1998.

[ii] Lähemalt nt Eero Heinloo (koost.), Kõrts keskaegses linnas. Tartu 2011.

[iii] Jevgeni Kaljundi, Malest vanas Tallinnas. – Vana Tallinn, III (VII). Tallinn 1993, 125–132.

[iv] Arheoloogiliste malendite ja nende tõlgendamise kohta vt Kristjan Sander, Malendid Eesti arheoloogilises leiumaterjalis. – Viljandi muuseumi toimetised, II. Viljandi 2011, 39–64.

Populaarne

Tagasi üles