Laevablogi: jõudsime Kroonlinnast kodumaa vetesse

 Kuus tundi hiljem sildus laev Sillamäe sadamas, kus kohalik trummiorkester oli kaile rivistunud ja Admiral Bellingshauseni pere tundis end, otsekui oleks võidukalt sõjaretkelt saabunud. Vastuvõtt oli tõesti kuninglik, võttis ju Sillamäe vastu oma kuningat Tiit Vähi, kelle etapp Admiral Bellingshauseni madrusena just siin lõppes. Vastuvõtjatele ja meresõitjatele tehti väga kiiresti arenevas sadamas ekskursioon, misjärel sõideti endise radioaktiivsete jäätmete hoidla kohale rajatud mäe tippu, kuhu just selleks puhuks püstitatud telgis söödi ühiselt pidulik lõunasöök. Ekspeditsiooni juht Tiit Pruuli andis sõna Sillamäe linnapeale Tõnis Kalbergile. Reisi esimestest päevadest ja eesmärkidest kõnelesid meremuuseumi direktor Urmas Dresen ja me kapten Indrek Lepp. Madrused Tiit Vähi ja David Vseviov ütlesid soojad tänusõnad ja tunnistasid, et ei sooviks sugugi laevast lahkuda ning et viimased päevad olid nende jaoks tõsiselt inspireerivad.Teaduste Akadeemia direktor Tarmo Soomere ohkas õndsalt, et eelmine õhtu oli olnud esimene sel aastal, kui ta õhtul kell 10 enam tööl polnud. Tiit Vähi pani meile südamele, et me ei unustaks, et ekspeditsiooni esimeseks sadamaks jääb alati Sillamäe. Sillamäe sadama kui reisi sponsori logo laeva poomil tuleb meiega aga Antarktikani.

Liigume Soome poole, tuul on vastu ja laine lööb üle laeva, kuid öö tõotab rahulik tulla. Me filmioperaator CJ Kask pani päästevesti selga, kinnitas end turvaliini külge ja läks laineid filmima.

Kapten Lepp lubas oma leebel moel filmimise hetkel kiirust tõsta, kokk Wend tormas seepelae kambüüsi kapist kukkuvaid toiduaineid päästma. Reeder Heiti Hääl tõi laeva värskelt püütud kala, ahjust tuleb õunakoogi lõhna ja meeleolu on ülev.

Maris Pruuli