Tarmo Soomere saatis polaartiimi teele: õnneks pole ookeaniveel riigipiire

Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere. Foto: MTÜ Thetis Ekspeditsioonid, Eesti Meremuuseum

Admiral Bellingshauseni teelesaatmisel Venemaa Geograafia Seltsis proovisin sarnaselt teiste Eestit esindanud kõnelejatega esineda vene keeles, ent erinevalt neist kaasnes mu sõnadega tugev teaduslik aktsent.

Arvasin, et geograafid tunnetavad tõenäoliselt kõige teravamalt seda, et teadus toetub kahele «vaalale». Üks neist on uute ja oluliste teadmiste hankimine ja teine saadud tulemuste kommunikeerimine; teisisõnu, oma teadmiste panemine sellisesse keelde, mis võimaldab teistel neid kasutada. Kui üks neist komponentidest on puudu, pole tegemist teadusega. Geograafilistel avastustel pole ju mõtet, kui avastaja need enda teada jätab.

Kaasajal on märgatavalt muutunud uute teadmiste kasutamise viis. Mitte väga kauges minevikus võis jälgida, kuidas teadlase naabertoas istunud leiutaja töötles avastuse vinge toote ideeks. Teises koridoris andis insener sellele vormi ja naabertänaval paiknev tehas tegi toote valmis. Kasumist maksti kinni teadlase ja leiutaja töö.

Praegu on see kett suures osas haihtunud. Ühed (enamasti teadlased) otsivad uusi ja olulisi fakte ja pritsivad need publikatsioonide kaudu teadmiste, faktide, avastuste ja tõestuste ookeani. Teise (leiutajad ja insenerid) õngitsevad sellest ookeanist ideid, mida valada vingete toodete vormi. Teadlasi finantseeritakse nende toodete müügi pealt võetud maksudest.

Üle kogu maailma ulatuv tarkuse ookean ei tunne riigipiire nii nagu vesi ookeanis ei tunnista piire ja merehoovuste käest ei ole mõtet küsida viisat. Seiklemine sellel ookeanil on sageli keerukam kui Bellingshauseni ees seisnud navigatsiooniülesanded. Seal ei saa olla edukas üksi. Et kasvada, peavad teadmiste kandjad omavahel suhtlema. Enam ei ole võimalik ühel eraldi võetud maal olla kõigil aladel maailma teadmiste tipus.

Järjest olulisemaks kasvab selle teadmiste ja tarkuse ookeani kasutamine adekvaatsete ja ausalt tulevikku vaatavate otsuste tegemiseks. Selliseid otsuseid on vaja teha nii uute ja paremate asjade tegemiseks kui ka riigi juhtimisel.

Ühiskond paljudes maades kipub polariseeruma. Rikkad saavad järjest rikkamaks ning ülirikaste ja keskklassi sissetulekute vahe järjest rebeneb. Teadus polariseerub teisiti. Paljudes teadusharudes on uute avastuste tegemiseks vajalik äärmiselt suur teadmiste kontsentratsioon. Nii suur, et isegi kõige võimsama teaduspotentsiaaliga maad ei ole üksi suutelised seda tagama.

Suurriigid ühendavad sellistes kohtades oma jõud. Euroopas toimivad näiteks juba pikka aega CERN ehk elementaarosakeste füüsika keskus ja ITER ehk juhitava termotuumareaktsiooni labor. Üsna hiljuti ilmusid kõnekeelde lühendid VIRGO ja LIGO. Need on interferomeetrid – uskumatult tundlikud seadmed eri kontinentidel, mille abil püüti kinni gravitatsioonilained. Infotehnoloogia vallas finantseerivad Euroopa Liidu liikmesriigid koos inimaju toimimise uuringuid.

Sama protsess on aastakümneid ühendanud paljude riikide mereteadust ja mereteadlasi. Nii näiteks oli külma sõja ajal koostöö oluline kanal Helsingi Komisjon, mille kaudu said kahel pool raudset eesriiet töötanud eksperdid omavahel suhelda ja samas keeles rääkimist harjutada. Oleme tunda saanud taoliste barjääride halvavat mõju ja peame kindlasti vältima selliste eesriiete taastekkimist.

Merd käsitlevate teadmiste puhul on koostöövajadusel fundamentaalsed matemaatilist laadi (ehk vältimatud) juured. Ligi poole sajandi eest tõestati, et ookeanihoovused ei ole ergoodilised. Tehniliselt tähendab see, et keskmistamine üle ruumi ei anna sama tulemust, mis keskmistamine üle aja. Lihtsas keeles: ookeani käitumise mõistmiseks peame seda jälgima hästi paljudes kohtades. Ükski üksikult võetud maa ei saa sellega hakkama.

Seda tüüpi põhimõtteliste piirangute olemasolu ütleb, et Maa kui terviku toimimise mõistmiseks ja prognoosimiseks ei piisa ookeani erinevate osade avastamisest või ühekordsest külastamisest. Admiral Bellingshauseni reis kakssada aastat tagasi oli unikaalne ja äärmiselt vajalik, aga vajab teatava aja tagant kordamist.

Ookean katab 70 protsenti Maa pinnast. Selle tulevik määrab suures osas ka inimkonna saatuse. Seetõttu on ookean kõigi riikide ja rahvaste ühine mure ja vastutus. Fabian Gottlieb von Bellingshauseni ekspeditsiooni peegeldus kaasaegse tehnoloogia ja teadmiste kontekstis annab kindlasti uusi ja olulisi teadmisi. Märksa olulisem on, et see ühendab marsruudil paiknevaid rahvaid ja riike ja annab selge sõnumi, et me kõik vastutame emakese Maa ja selle ookeanide hea käekäigu eest.

Tarmo Soomere, Eesti Teaduste Akadeemia president