Antarktika-reisilistele pakuti Kalinigradis võimalust külastada «enneolematult põnevat alust»

Polaaruurija Enn Kaup ja junga Karolina Vaino Admiral Bellingshauseni pardal vestlemas.

FOTO: CJ Kask

Antarktika 200 reisilised võeti Kaliningradis vastu sõbralikult ja linnas tekkis laeva vastu suur huvi.

Nõukogude ajal oli Kaliningrad üks kaugemaid punkte, kuhu Eesti avamerepurjetajad jõudsid. Nüüd satuvad Eesti hobipurjetajad siia haruharva. Eks omajagu süüd on ka hirmul Vene bürokraatia ees ja Kaliningradi oblast on ju teada-tuntud militaarpiirkond. Meie vastuvõtu oli korraldanud kohalik Maailmaookeani muuseum. Kõik tolli- ja piiriformaalsused sujusid varahommikul Baltiiskis probleemideta. Järgnes paaritunnine sõit mööda Pregeli jõge kuni Kaliningradi linnani. Admiral Bellingshauseni vastu on linnas suur huvi ja pardal on pidevalt inimesi uudistamas. Kilomeeter eemal jalutades sattusime ettevõtlikele kaliningradlastele, kes pakkusid ekskursiooni «enneolematult põnevale alusele, kes ei seisa nende sadamas mitte iga päev!» Tänasime lahkeid pakkujaid.

- Maris Pruuli

20. juulil avati Kaliningradi Maailmaookeani Muuseumis fotonäitus ja sellest räägib üks fotode autoreid, vana polaarhunt Enn Kaup ise nii:

«Meie, Antarktika uurijad, loeme end väga õnnelikeks, privilegeeritud inimesteks seepärast, et meile on osaks saanud võimalus ja õnn teha suur osa oma elutööst Antarktikas. Me oleme saanud anda panuse selle kauge ja karmi, kuid väga ilusa ja huvitava piirkonna uurimiseks. Ühel või teisel moel oleme oma nooruses armunud Antarktikasse ning see armastus kestab siiani, küllap meie päevade lõpuni. Antarktika on meile kallis. Me tunneme vajadust ja isegi kohustust neid muljeid ja teadmisi ülejäänud maailmaga jagada.

Seepärast oleme meie, Sergei Vorobjov, Wolf-Dieter Hermihen ja ma ise tänulikud Maailmaookeani muuseumile võimaluse eest eksponeerida selles väärikas haridus- ja teadusasutuses oma fotosid Antarktikast. Antarktika – see sõna manab esile kujutlusi hiiglaslikust jääkilbist välja ulatuvatest mägedest ja sellelt alla voolavatest suurimatest jääliustikest, raevukatest jäämägedega täpistatud meredest ning ainulaadsetest looma- ja taimeliikidest. Antarktis moodustab ligi kümnendiku planeedi maismaast, sisaldab ligi 90 protsenti Maal leiduvast jääst ja umbes 70 protsenti mageveest. Ümbritsev Lõunaookean on krilli ja patagoonia kihvkala püügipiirkond, tal on otsustav roll globaalse kliima reguleerimisel ja süsihappegaasi neelamisel atmosfäärist.

Antarktika on ka Maa suurim looduskaitseala, kus kehtivad kõige karmimad keskkonnakaitse reeglid. Antarktikat, kogu maismaad lõuna pool 60. paralleeli valitsevad aastast 1961 konsensuse alusel 53 riiki, kes on ühinenud Antarktika lepinguga. Leping allkirjastati 1. dets. 1959 Washingtonis 12 riigi poolt, praegu on neid riike 53, Eesti ühines Antarktika Lepinguga aastal 2001. Leping keelab igasuguse sõjalise tegevuse Antarktikas ja pühendab lõunapolaarpiirkonna rahule ja teadusele. Leping on ajale hästi vastu pidanud ja on suurepäraseks rahvusvahelise koostöö näiteks.

1985. aastal avastati Antarktikas osooniauk ehk stratosfäärse osooni dramaatiline vähenemine. See toob kaasa UV kiirguse suurenemise ja kahjuliku mõju taimedele, loomadele ja inimestele – nahavähk ja silmahaigused. Saadi aru, et osooni kadu põhjustab kloori sisaldavate freoonide paiskamine atmosfääri inimeste poolt. Maailma riigitegelased mõistsid avastuse tähtsust ja sõlmisid aastal juba aastal 1987 Montreali protokolli, mis keelab freoonide paiskamise atmosfääri. Nüüdseks on sellega ühinenud üle 190 riigi ning osooniauk ongi hakanud kaduma, endise olukorra taastumist oodatakse aastateks 2050-2060.

Aastakümneid on toimunud Antarktise mannerjää sügavpuurimine ja on selgunud, et viimase 800 000 aasta kestel pole atmosfääris veel kunagi olnud niipalju CO2 ja teisi kasvuhoonegaase kui tänapäeval. Ning mitte kunagi pole nende sisaldused kasvanud nii kiiresti kui praegusajal. See on väga tugev argument selle poolt, et inimkonna poolt atmosfääri paisatavad gaasid põhjustavad praegust Maa kliima soojenemist. Ärge uskuge neid, kes kinnitavad, et inimtegevus ei mõjuta Maa kliimat.»

Populaarne

Tagasi üles