Merebioloog Kotta: kui kaotame teaduse, oleme kliimamuutuste meelevallas

Jonne Kotta

FOTO: Jonne Kotta

Merebioloog Jonne Kotta rääkis GO reisiajakirjale, kuidas haruldase teadusharu peale sattus ning mida mereteadlasel Antarktikast oodata on.

Hiina vanasõna «Kui töö on sinu hobi, siis sa ei pea ühtegi päeva oma elust tööl käima» kehtib merebioloog Jonne Kotta puhul sada protsenti. Merebioloogia on ta viinud pikaks ajaks Prantsusmaale, Põhjamaadesse, Austraaliasse, Tšiilisse ja eelmisel aastal Antarktikasse. Tegime juttu merebioloogi tööst maailma eri paikades, muutustest looduses ning Antarktika reisi kogemusest.

Kuidas tekkis huvi sellise võrdlemisi eksootilise elukutse vastu?

Elukutsevalik sai kindlasti mõjutuse minu isa tööst, kes on samuti merebioloog. (Ilmar Kotta – toim.) Mulle meeldis see, mida isa tegi – käis looduses, mässas muda sees, vaatas vee all ringi ja kõige selle eest maksti veel palka ka. Ka mu vanem poeg tahab saada merebioloogiks, olemegi sellised jätkusuutlikud mereuurijad.

Antarktika mere elupaiku kaardistamas.

FOTO: Jonne Kotta

Lõpetasin keskkooli just sel ajal, kui Eesti sai vabaks. Kui hakkasin plaane tegema, mida edasi õppida, siis oli mul kaks võimalust – kas minna itta või läände. Mul oli juba siis huvi okeanograafia ja merebioloogia vastu, aga Eestis ei olnud sellist valdkonda üldse võimalik õppidagi. Mul jäid sõelale Prantsusmaa ja Inglismaa head ülikoolid, sain mõlema riigi tippülikoolidest stipendiumi, lõpliku valiku tegin Sorbonne’i kasuks. Pärast Prantsusmaal hariduse omandamist töötasin Põhjamaades – Taanis, Norras, Rootsis, et koguda kogemust, mida need riigid teevad merebioloogia valdkonnas.

Mis sind Eestisse tagasi tõi?

Tahtsin käima lükata meresuunalist eksperimentaalbioloogia valdkonda, mis meil oli tollal siiski võrdlemisi lapsekingades. Olime vaesed ja meil ei olnud raha ehitada uhkeid laboreid ja seetõttu pidime kõiki uuringuid tegema looduses, mis on seotud suurte raskustega. See pingutamine aga tasus kuhjaga ära, sest saime reaalses looduskeskkonnas uuringuid teha. Sealt edasi jõudsime oma uurimisrühmaga arusaamani, et vaid Läänemere elustiku uurimine on liiga piirav. Oleme globaalsete mõjurite meelevallas ja selleks, et aru saada, mis meil siin Eestis toimub, tulebki käia maakera eri piirkondades.

Esimene valik oli Austraalia, elasime peamiselt Lääne-Austraalias, aga uuringud hõlmasid kogu Austraaliat. Austraalia on selles mõttes väga põnev, et see kontinent on eraldunud muust maailmast nii vara ja miljoneid aastaid ei ole sealses rannikumeres eriti midagi muutunud, veetemperatuur on kõikunud vaid pool kraadi. Kui mõtleme võrdluseks Läänemere peale, siis seda merd on olnud umbes 10 000 aastat. Läänemere ja Austraalia võrdlus näitab kenasti, kuidas evolutsiooniline ajalugu mõjutab liikide reaktsiooni meie praegustele keskkonnatingimustele. Muutuva kliima tingimustes ongi Austraalia mereelustik jõudnud kriisiolukorda, kuna ei suuda kohastuda nii suurte muutustega, seal võib ka poolekraadine muutus olla midagi ennekuulmatut. Läänemeres nii väikesed temperatuurikõikumised ei avalda nii suurt mõju, kuna meil kõigub veetemperatuur sesooniti 20 kraadi.

Antarktika mudaste põhjade elustik on üllatavalt arvukas ja liigirohke.

FOTO: Jonne Kotta

Sealt edasi tuligi Antarktika?

Merebioloogina saab asja uurida kahte moodi. Ühe võimalusena istud toolis ja mõtled välja huvitavaid asju ning teine viis on see, et lähed kohale ja vaatad, kuidas päriselt maailmas asjad toimivad. Kõige kaugem koht, kuhu minna, ongi Antarktika. Antarktika on kliimamuutuste kontekstis maailma süda, kuna kontinendil toimuvad protsessid määravad ära, mis meil siin juhtuma hakkab. Teiselt poolt on Antarktika väga põnev ja eksootiline paik, kuhu juba ammu tahtsin minna.

Antarktikasse ekspeditsioonile ei ole tõenäoliselt kerge pääseda. Kuidas sul see õnnestus?

Jah, selle nimel peab palju tööd tegema ja õnne peab ka olema. Sattusin mõni aasta tagasi Tšiilisse loodusteaduslikke eksperimente tegema. Kui seal viibisin, olid kohalikud teadlased just koostamas projektitaotlust Antarktikasse uurimisekspeditsioonile minemiseks ja aitasin neil selle taotluse valmis kirjutada. Nii ma sinna meeskonda sattusingi. Kogu logistika Antarktikasse minemiseks on suuresti organiseeritud sõjaväelaste poolt ja tegelikult välismaalasi sinna eriti ei lubata. Minu tausta uuriti hoolega paar aastat, ilmselt vaadati, kas olen ikka poliitiliselt sobiv, lõpuks sain koha ekspeditsioonis. Kohale minnakse sõjaväe transpordilennukiga, mis on ühelt poolt hästi mugav ja teiselt poolt ka turvaline. Kui midagi peaks seal juhtuma, siis hetkega viiakse lennukiga Santiago haiglasse. Lennukiga lendamine ongi Tšiili privileeg, ainukene lennuväli sealses Antarktika piirkonnas kuulub nendele.

Millised järeldused tegid tööalaselt?

Kuna olin esimest korda Antarktikas, siis ma ei teadnud täpselt, millised uuringud õnnestuvad. Minu plaan pidi haakuma teiste teadlaste tööga, kuna üksinda seal turvalisuse kaalutlustel välitöid teha ei tohi. Lootsin satelliitidelt näha Antarktika merepõhja, sest vesi on seal ju nii läbipaistev. Ümber maakera lendab küll suur hulk satelliite, aga Antarktika rannikumerd varem ei pildistatud. Peale mu sellekohast järelepärimist pildistatakse selge ilma korral iga kolme päeva tagant Antarktika üles.

FOTO: Jonne Kotta

Kuna Antarktikas muutub kliima hullumeelses tempos, siis soovisin teada, kuidas põhjataimed ja -loomad sellega hakkama saavad. Käisime ja kogusime erinevatest elupaikadest proove ja lõime matemaatilise valemi, mille abil saab tõlkida satelliitide signaali mereliikide keelde. See on praeguseks täiesti töötav arvutuseeskiri.

Kui võtame mineviku ja tuleviku pildid ühte süsteemi ja analüüsime neid vastavate valemite järgi, siis saame faktilisi teadmisi, kuidas Antarktika mereelustik muutub.

Oled kogenud sukelduja. Kui palju Antarktikas sukeldumas käisid ning kui palju see erineb teistes piirkondades vee alla minekust?

Jah, käin hästi palju maailma eri piirkondades vee all ja teen pilte-filme. Tunnen ennast vee all väga hästi. Kõige sügavam sukeldumine jääb kuskil 50 meetri kanti. Antarktikas sukeldumise kogemus on väga eriline, lähed vee alla ja avastad, et valgus ei lõppegi ära. Päike ei käi küll kõrgelt, aga teda jagub ööpäev ringi. Vesi on nii klaar, saimegi minna 40–50 meetri sügavusele ja oli ikka valge. Ebamaiselt mõjuv sügavsügavsinine värv hajub tagasi nagu kosmoses. Veealune looduslik mitmekesisus on hästi suur.

Selleks, et Antarktikas sukelduda, peab läbima militaarkoolituse, tervisekontrolli ja saama kohalike sõjaväelaste nõusoleku. Instruktoritega koos tuleb teha täissukeldumine, kes vaatavad, kuidas jäistes tingimustes vastu pead. Kuna merevesi on soolane, siis see läheb miinuskraadidesse. Selle sama suure soolasuse tõttu on vaja endale panna ümber suurtes kogustes tina, umbes 22–24 kilo, et üldse põhja minna. Lisaks tuleb kanda muud positiivse ujuvusega varustust ja see omakorda tähendab, et soojade riiete kihte väga palju selga panna ei saa, pigem külmetad veidi, et mugavamalt ujuda. Aga me olime ettevõtlikud, tegime endale mullivanni ja niipea kui soolasest veest välja tulime, olime soojas vees. Läbi äärmuste kogedki elus naudinguid.

Kas ohtlikke olukordi tekkis?

Sukeldudes tuli meid üks merileopard uudistama. Ta on suur mereimetaja, kes kasvab kolme meetri pikkuseks ja on oluliselt agressiivsem kui enamik teisi Antarktikas elavaid loomi. Kuna merileopardi rünnakud inimeste vastu on sagenemas, tuleb järgida kindlaid käitumisreegleid. Alati peab sukelduma kolmekesi, sest siis saab seljad kokku pannes looma eemale peletada. Hoidsime ka seekord kolmekesi kokku ja läksime üles, sest põhjakivide juures varjumine ei andnud tulemusi. Õnneks ei olnud täiskasvanud loom ja pigem uudishimulik kui agressiivne.

Ekspeditsioon Elefantera rannale, et uurida siinsete mereimetajate toitumist.

FOTO: Jonne Kotta

Mida Antarktikas viibimine sulle õpetas?

Õppisin Antarktikas aega maha võtma. Eestis oleme liiga töökesksed, tegeleme pidevalt tulekahjude kustutamisega ega oska enda jaoks aega võtta. Ladinaameeriklased olid selles suhtes targemad. Nende reegel oli 8 + 8 + 8 ehk töö, sõbrad ja puhkus ning magamine. Meil olid igal nädalal tantsupeod, kus õpetati eri tantsu stiile. Meil oli ka soe spordisaal, kus sai mängida korvpalli ja võrkpalli. Korraldasime seal näiteks kontinendi meistrivõistlusi võrkpallis, minu parim sportlik tulemus oli meeskondlik teine koht.

Kas kogesid ka midagi üllatavat?

Mind üllatas rohelus, mis meenutas kohati Islandit või Gröönimaad. Minu mõttepildis oli Antarktika jäine, külm ja hästi valge, aga reaalsuses oli seal väga erinevaid värve ja palju päikest. Valmistusin lumetormideks, aga sain mõnel päeval ka T-särgi väel ringi liikuda.

Mis järeldused Eesti looduse jaoks tegid?

Need muutused, mis meil siin Eestis toimuvad, ei ole suures osas lokaalsed, vaid põhjused peituvad globaalsetes protsessides. Kuna Antarktika on piirkond, kus kõik toimub natukene varem, siis annab see meile teadmise, mida on oodata lähitulevikus. Siseneme uude faasi, mille kohta meil puudub praegu igasugune teadmine. Teadlastelt on harjutud saama vastuseid kõikidele küsimustele, aga olukorra uudsuse tõttu on igasugune ennustamine suuremal või vähemal määral spekulatsioon. Uuringuid ongi vaja selleks, et oskaksime kohaneda tuleviku tingimustes ja väldiksime veelgi suuremaid vigu. Kui kaotame teaduse ära, siis olemegi kliimamuutuste meelevallas ja tuuled lükkavad meid siia-sinna. Kliimamuutusi ära hoida me siiski enam ei saa, selleks on juba liiga hilja. Liustike muutumine ebastabiilseks annab sellele kinnitust, et midagi pöördumatut on toimumas.

Antarktikas jõuab väga selgelt kohale teadmine, kui tühine on inimene kogu selle suure looduse kõrval ja kuidas me mängime mingit mängu, mille reegleid me tegelikult ei tea.

Artikkel ilmus algselt GO reisiajakirja juunikuu numbris ja on Postimehes avaldatud ajakirja loal.

Populaarne

Tagasi üles