Tallinn 800: pimeduses kobades ehk kuidas vanad tallinlased oma kodusid valgustasid?

Sauna tänavalt leitud rauast küünlajalad on kõige tüüpilisemad 13.–15. sajandi valgusallikad Tallinnas

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 6332: 1326, 1212; foto: Jaana Ratas

Kuigi arheoloogilisest materjalist on leitud mitmeid viiteid erinevatele valguseallikatele, pidid 13. sajandi tallinlased tõenäoselt siiski suure osa ajast pimedas hakkama saama, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Tänapäeval ümbritsevad meid olmemugavused, mille olemasolu võtame enesest mõistetavana ning mille puudumine pööraks normaalse elurütmi pea peale, olgu see näiteks soe vesi, keskküte või hoopis internetiühendus. Tegelikult on see normaalne elurütm kõigest viimase aastasaja-pooleteise arenguhüppe tulemus, tänu millele on inimese eluolu ühest küljest muutunud äärmiselt mugavaks, kuid samas erakordselt haavatavaks. Piisab vaid ühest suuremast elektrikatkestusest ning olemegi sunnitud pimeduses kobama. Ainuüksi väljend «pimeduses kobama» tundub tänapäeva linnaühiskonnas vististi millegi ennenägematu ja vahest eksootilisenagi, sest isegi kõige pikemal talveööl jagub elektrivalgust tänavatele sedavõrd palju, et mitte asjata ei kõnelda valgusereostusest. Ent seda keerulisem on ette kujutada, kuivõrd tugevalt sõltus mineviku elukorraldus päevavalgusest ning millist praktilist ja sümboolset rolli kehastas valgus keskaja inimesele. Siinkohal ei olnud erandiks ka 13. sajandi tallinlased.

See, millised olid Tallinna esimeste linnakodanike reeglid ja tundmused valguse kasutamise osas, jääb meile tõenäoliselt alatiseks teadmata, kuid mõningate hilisemate allikate abil saame sellegipoolest hinnata, kuidas linlased valgust kasutasid. Päevavalgus oli kindlasti ressurss, millega tuli mõistlikult ümber käia – linnarahva argipäev algas varases hommikukumas ning kestis õhtupalvusele kutsunud kirikukella helinani. Kell 21, mil suuremas osas aastast oli päevavalgus juba kuhtunud, algas öörahu. Linn pandi lukku, töötegu oli lubamatu ning linnatänavail ekslejad suunati meelekindlalt avalikust ruumist seinte vahele. See päevarütm võis küll suveajal veidi muutuda, kuid varauusaegse kirjasõna valguses näib, et keskajast pärit linnamäärustes ei arvestatud öörahu kehtestamisel pikema päevakaarega.[i]

Praktilise poole kõrval kasutati päiksevalgust ka meelte mõjutamiseks: kirikuarhitektuuri mõjusus ei piirdunud ainult paksude müüride ja võimsate tornidega, vaid tähtsal kohal oli seegi, kuidas valgus suunata pühakotta. Aknad ja muud avaused paigutati just nii, et tekkiv valgusemäng avaldaks jumalakoja külastajaile võimalikult suur toimet. Oma koht oli vaieldamatult ka valguse ja pimeduse vahelise kontrastiga mängimisel, tekitamaks kirikuhoone ühest tsoonist teise kulgemisel tajutavat efekti. Kindlasti arvestati sellega ka Tallinna esimeste kirikute ehitamisel.

Seevastu koduses keskkonnas lähtuti ruumide valgustamisel rohkem praktilistest vajadustest, otsides tasakaalu eluhoone soojakindluse ning valguskülluse vahel. Vähemalt esialgu jäi enamjaolt peale soov hoida kodukolle soojana, lastes päikesel majja tulla üksikuist nappide mõõtmetega ja vajaduse korral luukidega kaetud aknaavadest – suuri ja klaasitud aknaid pole esimestest linnakodudest mõtet otsida, vähemalt varaseimad arheoloogilised jäljed klaasaknaist pärinevad 14. sajandist. Sestap tuli ruume valgustada muul moel.

Olukorras, kus päevavalgust pääses eluruumidesse vaid väga piiratud koguses, oli kandev roll kunstlikel valgusallikatel. Neist kõige mõjukam oli avaras kojalaadses eeshoones asunud lahtine kolle, mille ümber algselt koonduski suur osa tubastest toimingutest. Koldetuli oli esmane soojaallikas, samas valmis ka söök ning ahjuseintest piiramata tulesilm suutis valgustada üsna suurt pinda. Ehkki avatud koldest kujunes järgnevate põlvkondade jooksul mantelkorstnaga kroonitud kööginurk, jäid sealsed lahtised tuleleegid endiselt oluliseks valgusallikaks. Ka kamina puhul, mida linnamajades kohtas küll vähem, võis soojast isegi olulisem olla sealt paistev valguskuma.

Mõistagi ei saanud koldease või ahjusuu valgustada tervet elamut ning appi tuli võtta lisavahendid. Nende kasutus ja valik sõltus paljudest asjaoludest, olles samuti üks majapidamise jõukuse tunnismärke. Nii ei ole 13. sajandi tallinlase kodust mõtet otsida laest rippuvaid lühtreid-lampe, sest tolle ajastu kontekstis leidus sääraseid valgusteid peaasjalikult ühiskonna ülemkihiga seotud elamistest. Ka pronksist küünlajalad ja õlilambid sobituvad rohkem aristokraatiaga, mistõttu pole vahest üllatav, et Tallinna seni ainus 13. sajandist pärit pronksist valgusti katke pärineb Toompealt. Arvestades aga seda, et kõrgemalt hinnatud värvilisest metallist esemed satuvad nii ehk naa harva maapõue, võib meie ettekujutus materjalide valiku ja eelistuste osas olla mõnevõrra ekslik.

Sauna tänavalt leitud rauast küünlajalad on kõige tüüpilisemad 13.–15. sajandi valgusallikad Tallinnas

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 6332: 1326, 1212; foto: Jaana Ratas

Sellegipoolest pole põhjust arvata, et esimeste linnakodanike kodud olnuks pronksküünlajalgadega üle külvatud – neid tasub otsida ikka pigem kiriklikust kontekstist. Linnamajade esmased valgusehoidjad olid kindlasti oluliselt kättesaadavamad rauast esemed, puidu sisse löödavad lihtsad pirru- ja küünlahoidjad, mida kasutati tallinlase majapidamistes muutumatul kujul aastasadu. Pelgalt säilinud esemete välisel vaatlusel jääb aga veenva vastuseta, millal muutusid eelistused küünalde koostise osas. Nimelt võib eeldada, et esmalt olid tavakodanike käsutuses valdavalt rasvaküünlad ning algselt rohkem kirikutes-kloostrites kasutatud vahaküünalde soetamiseni jõuti ehk 14. sajandi lõpu poole, kui Tallinna käsitööliste sekka ilmus kutseline küünlameister.

Vahel toodi siia ka Põhja-Saksas valmistatud küünlajalgu

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 7575: 3406; foto: Jaana Ratas

Valgusallikate sortiment ei piirdunud toona ainult pirru- ja küünlahoidikutega, kus rauast eksemplaride seas kohtab ka üksikuid savist küünlajalgu. Suhteliselt kasinalt, aga ometigi, leidub siin-seal savikausse, mis oma välimuselt meenutavad põhiliselt Kesk- ja Lõuna-Saksamaal levinud õlilampe, mille kasutamistraditsioon ulatub tagasi Rooma riigi aegadesse.

Metallist küünlajalgade ja pirruhoidjate kõrval kasutati ka väikseid kausse meenutavaid õlilampe

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 4061: 13, 2101, 4219; foto: Jaana Ratas

Raekoja platsi õlilambikatkendite kõrval leidub üksikuid 14.–15. sajandi terveid eksemplare veel Dunkri ja Apteegi tänavalt – nende tugevalt tahmunud sisemus viitab selgelt kausside algsele kasutusviisile. Küll aga jääb ilma keemilise analüüsita selgusetuks, millist õli ruumide valgustamisel kasutati – kui Kesk-Euroopas võis selleks jõukamates majapidamistes olla Vahemere regioonist pärit pähkli- ja oliiviõli, siis meie piirkonnas tulevad kõne alla pigem kohalikest taimedest pressitud õlid. Kas selleks oli lina-, rapsi-, kanepi- või mõni muu õli, selgub ehk tulevaste materjalianalüüsidega.

14.–15. sajandi õlilamp Dunkri tänavalt

FOTO: Tallinna Linnamuuseumi arheoloogiakogu, TLM 200059: 379; foto: Andrus Anderson

Võimalik, et õlilampide tagasihoidliku leviku põhjus Tallinnas peitub nende keskmisest suuremas tuleohtlikkuses ja sellest johtuvais kasutuspiiranguis: hansalinnade arvukad korraldused reguleerisid väga karmilt lahtise tule kasutamist, keelates näiteks küünalde ja tõrvikute kasutamise avalikus ruumis. Lahenduseks olid metallist ja puidust sõrestikuga laternad, mida on siit-sealt keskaegsete kaubalinnade arheoloogilistel kaevamistel leitud – 13. sajandi omi näiteks Lübeckist ja Brüggest. Tallinnast nii vanu laternaleide ei tunta, meie vanimad näited kuuluvad 15. sajandisse, sobitudes sellega hästi hansaregiooni ainelise kultuuri üldiste trendidega – ka mujal hakati laternaid rohkem kasutama just hiliskeskajal. Kas see tähendab, et 13. sajandi linnaelanik pidi võrreldes sajand-paar hilisema kodanikuga märksa enam pimeduses kobama, on muidugi küsitav. Küll aga on säilinud inventari najal selge, et ilma päikese- ja kuuvalguse ning koldetuleta ümbritses inimest üldjuhul kottpimedus.

 

[i] Linlase ajakasutuse kohta vt nt Inna Jürjo, Linnaelanik aja kütkeis. – Horisont, 2, 2019, lk 44–47.

Populaarne

Tagasi üles