Antarktika 200 laevalogi: kuidas baltisaksa visionäärid vene maailmaavastustele aluse panid

Copy

Saksamaa sadamalinnas Kielis läbi viidud teadusajaloo teemaline konverents pakkus pilku baltisaksa maadeavastajate kujunemislukku.

Kiel 26.07 – 28.07

«Admiral Bellingshauseni» retke 15. päev tõi kauni aluse arvult juba 15. sadamasse, kus Kroonlinnast alates sildutud. Läänemere suurim purjetamiskeskus Kiel oli me retkel pikalt ja põhjalikult plaanitud peatumispaik. Teadupoolest on «Admiral Bellingshauseni» retke üks missioone kõneleda ja teadvustada Lahetaguse poisi Fabian Gottlieb von Bellingshauseni tehtut ning Kiel oli peatuspaik, kus seda ka põhjalikult tehti.

Eesti Meremuuseumi initsieeritud konverents «Tagasivaade baltisakslaste maadeavastustele 19. sajandi alguses» tõi Kieli raekotta kuulama meie kaasmaalaste revolutsioonilistest tegudest geograafias hulga huvilisi. Neile kõnelema aga selle ajastu parimad uurijad ja tundjad eesotsas Läänemere ajaloolase, Greifswaldi ülikooli professor Michael Northi (mitmete eesti keeleski ilmunud käsitluste autori), meremuuseumi teaduri Felix Gornischeffi ning Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli vanemteaduri, teadusajaloolase Erki Tammiksaare. Bellingshauseni kodusaart tutvustava ettekande tegid saarlannad Riine Rander ja Kristiina Maripuu.

Hea kajutinaaber Erki (kelle tehtud pannkooke kiitis üksmeelselt terve laevapere), keskendus oma ettekandes Hagudi mehe Adam Johann von Krusensterni esimesele ümberilmareisile, kus kartograafina tegi retke kaasa hilisem Antarktika avastaja Fabian Gottlieb von Bellingshausen ning hiljem ise kahte olulist ümberilma retke juhatanud Otto von Kotzebue.

Siinkohal resümee Erki Tammiksaare ettekandest: Baltisaksa meresõitja Adam Johann von Krusenstern (1770‒1846) ümbermaailmareisiga algavad Vene impeeriumi meresõidutraditsioonid. Krusenstern oli autodidakt, kellest kujunes võimekas teadlane. Tema õpipoisiaastateks oli teenimine Briti mereväes (1793‒1799), mil ta süüvis Briti impeeriumi meresõidu alustesse, mis olid muutnud selle maa maailma võimsaimaks kaubandusvõimuks. Seilates Briti alustel nii Põhja-Ameerika kui Kagu-Aasia rannikutel, mõistis Krusenstern kui ebatäpselt olid suured rannikualad ja saared, mis olid kantud eri riikide erinevate mõõtkavadega kaartidele. Kas need kaartidele märgitud saared ja maad üldse eksisteerivad? Kas nende suurus ja asukoht vastavad tegelikkusele? Need olid küsimused, mis Krusensterni vaevasid.

1799. aastal kutsus keiser Paul I kõik välismaal viibinud Vene alamad tagasi kodumaale. Krusensterni tabas see uudis Indias. Reisil Indiast Venemaale kirjutas Krusentern valmis Vene ümbermaailmareisi plaani, mille sisuks oli Vene-Ameerika ja Kamtšxatka varustamine meritsi, mitte maitsi, mille üks ots kestis läbi Siberi kolm aastat. See oli väga kallis ning toiduainete kaod olid sel ajal väga suured. Ka ümber maailma seilamine polnud odav, kuid teekond oli ajaliselt poole lühem (poolteist aastat). Seepärast nimetaski Krusenstern oma ümbermaailmareisi kaubanduslikuks, mitte teaduslikuks ettevõtmiseks. Lisaks andnuks pikk meresõit head kogemust vene mereväelastele.

See plaan imponeeris nii Vene keisrile Aleksander I-le kui ka kaubandusministrile Nikolai Rumjantsevile. Ümbermaailmareisi kasutas Krusenstern oskuslikult tema hinnangul olemasolevatele kaartidele kantud maade ja saarte kindlakstegemisel ning nende täpseks kaardistamiseks. Eriti palju võimalusi avanes selleks Vaikses ookeanis. Reisil ei tehtudki geograafilisi avastusi, kuid väidetavad saared, mille olemasolu Krusenstern Vaikses ookeanis kontrollis (sh. Jaapani saared), said täpselt kaartidele kantud. Krusenterni mõte kontrollida ja täpsustada rannikutejooni, et need siis kaartidele, kanda leidis järgimist mitmel ekspeditsioonil, kus Krusensternil oli vahetu mõju. Nendeks ekspeditsioonideks olid: Matthias von Hedenströmi saaniretk koerterakenditel (esmakordne maailmas muide!) Uus-Siberi saartele (1809‒1811), Ferdinand von Wrangelli ekspeditsioon (1821‒1824) Kirde-Siberi rannikualade kaardistamiseks, Karl Ernst von Baeri ekspeditsioon Novaja Zemlja kaksiksaarte keskosa kaardistamiseks Matotškin Šari piirkonnas ning Alexander Theodor von Middendorffi uurimisreis Taimõrile ja Ida-Siberi rannikule (1842‒1845).

Kuid Krusenstern ei huvitunud ainult teadaoleva geograafilise informatsiooni kontrollimisest. Alates 1815. aastast imponeerisid teda üha enam ka uued geograafilised avastused. See oli seotud Otto von Kotzebue teise ümbermaailmareisi (1815-1818) ettevalmistamisega, mis pidi suunduma Loodeväila (meretee Atlandi ookeanist ümber Põhja-Ameerika Vaiksesse ookeani). Ekspeditsiooni rahastaja krahv Rumjantsev oli veendunud, et Loodeväila on võimalik leida ja avastada. Krusensterni ülesandeks jäi välja töötada ekspeditsiooni instruktsioon. Kuidas kasutada kõige paremini ekspeditsiooni Loodeväila geograafiliste avastuste tegemiseks? Oluline roll sellise plaani väljatöötamiseks oli James Cooki kolmel ümbermaailmareisil, mis olid toonud endaga kaasa väga palju informatsiooni Vaikse ookeani füüsilise geograafia kohta. Krusenstern mõistis olemasoleva info põhjal, et parim piirkond uute saarte/maade avastamiseks Vaikses ookeanis on 20 kraadi põhja ja lõuna pool ekvaatorit. Kotzebue siirduski enne oma avastuste tegemist Alaska looderannikul läbi Vaikse ookeani keskosa, avastades Marshalli saarte piirkonnas mitu saarteahelikku ja kümneid uusi saari ning atolle. Sama edukaks avastuste poolest osutus ka Kotzebue viimane ehk kolmas ümbermaailmareis (1823‒1826). Marshalli saarestikus tegi 1820. aasta suvehooajal palju avastusi ka Fabian Gottlieb von Bellingshauseni ekspeditsioon. Friedrich Benjamin von Lütke ümbermaailmareis tegi aga ridamisi avastusi Marshalli saartes põhja suunas jäänud Mariaanide saarestikus. Sellisel moel oli Krusensterni idee seilata Vaikse ookeani keskosas osutunud väga viljakaks.

Päevad Kielis ei pakkunud rõõmu ainult kordaläinud konverentsist, vaid väga olulistest kohtumistest. Erki Tammiksaare vahendatuna jõudsid oma esiisa Adam Johann von Krusensterni vägevatest tegudest konverentsi kuulama ka tema nüüd juba võrdlemisi eakad järeltulijad, Saaremaalt pärit von Rehrenid. Läbi elu ettevõtlusega tegelenud von Rehrenitel on siiani alles von Krusensterni isiklik binokkel, kompass, ehetekarp ja palju muud, mille eest teadusloolased oleksid nõus kolm tilka verd lunastama. Konverentsi kuulas huvitatult Saksamaa mõjukas polaaruurija, professor Jörn Thiede, dr. Heike Link, omapoolse ettekande pakkus ka geodeesiaprofessor Reinhard Dietrich ehk kohaletulnud olid vaieldamatult oma ala võimsad autoriteedid.

Polaar- ja ajaloosauruste kõrval pakkusid ütlemata toredat (taas)kohtumise- ja tutvumisrõõmu Eesti Vabariigi Suursaatkonna esindajad eesotsas laevapere lõunasöögil võõrustanud suursaadiku hr. Mart Laanemäe ja abikaasaga. Samuti meie kultuuriatašee Merit Kopli. Erakordselt sooja vastuvõtu ja ekskursiooni siinse konsulaadi ruumesse korraldas 1984. aastast Kielis elav ja siin eesti elu hingega ajav  proua Pille Ziplies.

Kogu nimetatud arvukas seltskond kogunes ka kahel õhtul «Admiral Bellingshauseni» pardale Kieli südalinna kai ääres, et nii retke kui Eesti eluolu üle arutleda.

Laeva kuldsete käte brigaad ei mallanud nende kahe ja poole päeva jooksul mõistagi tegevusetult istuda. Kapten Meelise ja mehaanik Märteni initsiatiivil prooviti seni veel pakitud spinnakeri lahtikerimist ja heiskamist. Mehaanik ja motorist Uku pole ilmselt ka magades käest pannud mõnd tööriista peenemaks nokitsemiseks, CJ Kask teeb kaaslastele silmad ette males ja video- ja helitehnikatundmises ning ekspeditsioonijuht Tiit organiseerimisvõimes.

Madruste Erki Tammiksaare ja siinkirjutaja Timo Tarve Kaliningradist alanud teekond laeval sai Kielis otsa. Senises elus paadunud maaroti elanud madrustepaar lahkub ainult ja ainult väga soojade tunnetega, mõeldes retkele ja selle olulisemale osisele - oma reisikaaslastele. Tuult purjedesse teile, sõbrad!

Erki Tammiksaar ja Timo Tarve (KUKU raadio), madrused

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles